( : ) kivisildnik: Katk on kohal, kuidas ellu jääda

Peavoolumeedia hüsteeritseb ja külvab paanikat, nii et rõõm on vaadata. Pole kindel, kas surmahirm kaalus üles ainut suhtekorraldusrahad ja soorosliku avatussektantluse usutõed või on ka kerge vaimne puue hakanud taanduma. Igal juhul on meediapilt muutunud, jutud sellest, et koroonaviirus (Covid-19) on ohutum kui gripp, pole enam ainus ja monotoonne teleloits.

Ajakirjanike ja ametnike silmad ei avanenud isegi siis, kui katk jõudid Itaaliasse ja Milano marketid tühjaks rüüstati. Täna käib surmahirmušoppamine nii Ameerikas, Inglismaal, Jaapanis kui Uus-Meremaal. Mistahes tüüpi kirurgi- või tolmumaske on Eestiski raske hankida. Meil on õnneks veel joogivett, peldikupaberit ja kaerahelbeid.

Mõned katkuteemad meie ajakirjandusest, mis mõjuvad eriti õõvastavalt: meid üritati ja üritatakse ikka veel rahustada argumendiga, et surevad ainult pensionärid. Esiteks pole see õige, surevad ka täies elujõus inimesed, noored ja arstid. Just nagu me ei elaks vananevas ühiskonnas ja pensionär ei olekski inimene?

Rämpsmeedia kontoritesse tuleb riputada pensionäride pildid selgitusega, et tegu on inimestega. Ma ootan huviga aega, kui lapsajakirjanikest ja trossametnikest saavad tohletanud inimvaremed, on tõenäoline, et nende elu ja tervis ei lähe siis kellelgi korda. Nii juhtub, kui nende agitatsioonil on mingigi mõju, siis küll. Eriti moraalsed vasakvärdjad.

Teine ohumärk on meie ametnik, kes selgitab, et katkuhaigeid menetlevatel meedikutel ei ole vaja maske ja kaitseülikondi. Küll on rumalad need Hiina, Korea, Itaalia kui Saksa arstid, kes endale mingid lollakad klounmundrid on selga ajanud. Neile on vaja kindlasti rääkida ka e-valimistest ja Eesti eduloost, kobavad ilma eksperthinnanguta pimeduses nagu vastsündinud kutsikad.

Kõige vähem sisendab turvatunnet ja usku helgesse tulevikku fakt, et meediaparasiidid läksid närvi alles siis, kui Eestis diagnoositi esimene Iraani haige, Sorose silmarõõm. Kui meie maailmavaade, elu ja tervis on usaldatud isikute kätte, kes reageerivad ainult sellele, mida saab käega katsuda, siis on asi halb. Info analüüs, üldistusvõime ja orienteerumine tegelikkuses on ka nomenklatuuril enam kui puudulik.

Paneb mõtlema asjaolu, et me elame piiride kaotamist ja globalismi propageerivate nadikaelte hulgas, kes ise välismaa lehti ei loe, või ei saa loetust aru. Kusjuures laias ilmas toimuv ei näi meie kodukootud üleilmastumise prohveteid kopika eestki huvitavat. Või on nad ikkagi aru saanud, et kapitali, kaupade ja viiruse vaba liikumine on üks vastik asi? Eluohtlik pealegi.

Nii või teisiti, Eesti ajakirjanike ja ametnike väärtegudele ja tegevusele vaatamata, on viirus meil kohal. Üldjuhul kasvab haigestunute arv kuu ajaga kriitilise piirini, mis on kusagil 60 ja 100 vahel ning järgmise nädalaga pöördub katkugraafik otse taevasse. Olukord muutub meeleheitlikuks, Lõuna-Korea ja Itaalia on viimased kurvad näited.

Miks peaks see olema Eestis teisiti? Kas me oleme mingi äravalitud ja loodusseadustest kõrgemal seisev ülisooneutraalide rass? Kõikvõimsa presidendi enda kaitse all? Mul ei ole selle kohta andmeid. On enam kui tõenäoline, et rahvusvaheise terviseorganisatsiooni WHO hoiatusel on tõsi taga ja katkuoht on ülimalt suur ning riigid halvasti ettevalmistunud.

Nakatunuid on juba 183 riigis. Ja kui asi siinmail läheb haisema, siis on loota ainult iseendale. Ilmselt on kõik ellu jääda soovijad leidnud juba toidupoe ja varunud makarone ning vibraatori patareisid. Tõsisem probleem on koduarestiga, mida sülle kukkunud vaba ajaga teha? Eksperdid soovitavad varuda raamatuid, videomänge ja laskemoona.

Ma isiklikult arvan, et võiks soetada hantlid ja muud tubast treeningvarustust ning igaüks võiks koostada endale vähemalt ühe kuu treeningprogrammi. Ega paha ei teeks ka mõni keeleõpik, ehkki on ka ellujäämisteemalisi arvutimänge, pole see siiski päris see. Telekast 24/7 haiglate põletamise uudiseid vaadata ei soovita.

Parem teha kükke ja kätekõverdusi, sellest on kasu.

(:)kivisildnik
29.02.2020
Viljandis, kohalike vandenõulaste teenistuses