( : ) kivisildnik: Loodus ehk madalaim ühisnimetaja

Inimene ei ole ussike, ta ei ela juurika all õnnelikult seni, kuni juurikas maa seest välja kangutatakse, ära hakitakse ja Rootsimaal keskkütte katla all tuhastatakse. Inimesel on muidugi ka oma urg või kong, kuidas kellelgi, aga loomast eristab meid ainult üks asi – me elame küll kadakpõõsa juure all, aga samas ka vaimses keskkonnas – nimetame me seda siis kultuuriks või kuidas iganes.

Vaimse keskkonna reostust analüüsides leiame, et kõige kurja juur on alati madalaima ühisnimetaja otsimine. Olgu tegu hariduse, reklaami, kultuuri või meediaga – kõikjal otsitakse seda õndsakstegevat ehk müüvat madalaimat ühisnimetajat. Üldjuhul midagi madalat, loomalikku ja lolli. Midagi emotsionaalset, vahet pole kas porr või kitš, sport või eurovisioon.

Madalaim ühisnimetaja kõnetab looma meis kõigis, see on midagi, mis on selge ka sisalikuajule. Madalaim ühisnimetaja kõnetab ka ühiskonna kõige lollimat osa, paraku on rumalaid ja keskpäraseid alati enamus. Madalaima ühisnimetaja leidmine tagab au, raha võimu ja ilmselt ka igavese elu, kui seda üldse kellelgi vaja peaks olema. Kui näete või kuulete avalikus ruumis midagi öökimaajavat, siis on tegu madalaima ühisnimetajaga.

Ajast aega on madalaim ühisnimetaja muutunud, minu nooruses oli selleks töörahva võim, see elajalik ja inimvaenulik võim kukkus kokku, siis hakati võitlema erastamisdemokraatia, riigireetmisdemokraatia, homodemokraatia, naftademokraatia, korruptiivdemokraatia, rahapesudemokraatia ja takka otsa veel lastekohitsemisdemokraatia eest – lihtsad ja head asjad kõik, hallid massid saavad aru ja kiidavad takka.

Nii kaua kiidavad takka, kui saavad aru, et neid on jälle petetud. Peteti madalama proletaarse ühisnimetajaga ja peteti ka madalaima globaalse ühisnimetajaga. Ja mida aeg edasi, seda kiiremini pettused paljastatakse, telegraaf, raadio ja arvutid on madalaimate ühisnimetajate eluiga aina vähendanud.

Mida aeg edasi, seda kõvemini hakkavad kisendama kõikvõimalikud puu- ja hülge-embajad, ökopühilased ja viimse kliimapäeva ususekti prohvetid. Hüsteeria valdab taas masside meeli, jälle on leitud üks äraunustatud madalaim ühisnimetaja, mida nii romantilised poeedid kui plätserdavad impressionistid on aastasadu häbitundeta hooranud.

Fakt on see, et loodusest ei piisa. Milleks sulle, raisale inimõigused, siin on loodus, näri muru. See mudel nagu ka ei rahulda. Ikka on kisendatud rahu, leiba, maad! Looduses rahu ei ole, leib puu otsas ei kasva ja silmas peetud põllumaa saame rääkida meie kliimas alles siis, kui mets on maha võetud ja kännudki välja juuritud.

Linnas radiaatori valguses elavale kõlupeale on hea metsa müüa ja ta looduse usku pöörata. Esiteks pole ta metsas elanud ja loodusest põgeneb ta kohe esimeste sääskede, parmude ja puukide välja ilmudes. Kõik nad need loodusetöllid uluvad nüüd üraskite pärast, kas üraskimolu ei olegi loodus? Kas eesti põlisüraskil ei olegi inimõigusi? Peaks nagu ikka olema.

Aga mis teha, loodus on eemalt vaadates lihtne ja ilus. Kõiges muus peale looduse oleme me pettunud ja sageli põhjusega. Loodus pole kokku varisenud, erinevalt mitmesugustest petu- ja püramiidskeemidest. See ei ole aga looduse eelis, pigem näitab looduse meeletu konkurentsivõime seda, et tegemist on eriti ohtliku vaenlasega.

Kümned tuhanded inimesed joonistavad aastakümneid lahinguviirust, raiskavad miljardeid dollareid ja välja tuleb ikka naeruväärne käkk. Looduslik katk on tasuta ja on helgetel hetkedel tapnud Eestiski 80% elanikkonnast. Loodus meile katkust ei räägi, sellest võime lugeda ainult ajalooraamatutest, kui oleme mingisse enam vähemgi toimivasse kultuuri sündinud.

Loodus on kõigil, kultuur on suur privileeg, lausa lotovõit. Looduse nimel kultuurist, aadetest ja inimlikkusest loobumine on viga ja tagasipöördumine metslusse. Loodusinimestest meil puudust ei ole, nad teevad trenni ja söövad tervislikku toitu, surevad aga ikka pikaealise idioodina. Looduse mõttes on koomas juurviljana lamav isik ülim olend, ise ei liiguta lillegi, ent voolikud tagavad ainevahetuse, ja ega väle põdergi endale midagi enamat lubada saa.

Tavakodanik roigubki kusagil kooma ja jõusaali vahel asuvas vaimses vaakumis, täpsemalt teleka või mõne muu nüritava ekraani ees. Mõistagi on loodus ilus kui uudisteankruga võrrelda, selge, et ilma looduseta ei saa elada, aga inimene ei ela üksipäini elurikkusest, vaimuvara on ka tarvis. Looduse jumaldamine ei ole midagi muud kui üks enesehävituslik ehk asotsiaalne kultuuriline usulahk.

Looduse kultus on inimsuse seisukohalt pesuehtne ketserlus. Looduses loodusekultust ei ole, kes kätte saadakse süüakse ära. Madalaima ühisnimetajana on loodus üks suuremaid vaimseid katastroofe, millele inimkonnal on aegade algusest saadik tulnud vastu astuda. Loodusega on võimalik koos elada, seda tõestab ajalugu, looduse fundamentalistidega aga koos eksisteerida ei ole võimalik, seda kinnitas ka ökoterroristide vaimne isasid Pentti Linkola.

Muldonnis redutanud ning korilusest ja küttimisest ning inimsuse vastaste teoste levitamisest elatunud Pentti tunnistas, et tema ökoloogilisi ideid saab inimkonnale peale suruda ainult jõhkra füüsilise vägivallaga. Mul võib veel päev mööda minna, kus ma loen Jaan Isotamme ja arvutit käima ei panegi. Noorema põlvkonna nutiseadmetest eraldamiseks tuleb neil aga käsi maha raiuda.

Kõik mida inimkond on saavutanud, on ta saavutanud loodusega võitlemise ja looduse üle saavutatud võitude läbi. Miks darvinistide ahv siis puu otsast alla tuli ja alet põletama hakkas, kui looduses nii hea oli? Miks koobastest koliti küladesse ja küladest linnadesse? Kas keegi ei teadnud, kui hea on kadakpõõsa juure all roikuda? Miks hobuse embamise asemel see õudne loom vankri ette rakendati?

Loodus on omal kohal looduses. Inimene on omal kohal kultuuris ja tsivilisatsioonis. Kes tahavad mult eesti kultuuri ära võta ja selle asemele mingit võsa ja närilisi pakkuda, lugegu põhiseadus läbi. See riik ei ole looduse jaoks, see on eesti rahva, eesti keele ja eesti kultuuri säilitamise institutsioon. Me võime vaielda paari eesti sõna tönkava papagoi kohast meie ühiskonnas, mäkradest ja nugilistest pole meil aga midagi rääkida.

Igasugune madalaim ühisnimetaja on kuradist. Loodus on lihtsalt loodus, ilma selleta ei saa, nii nagu ei saa raamatut ilma paberita, paber ei oma iseenesest aga mitte mingit väärtust. Täpselt nii on ka loodusega.

(:) kivisildnik
15.05.20
Sanga talus, ürglooduse kägistavas haardes