03.10.2020
(:) kivisildnik
Etnilistel eestlastel on järjest raskem, meid ründab Rootsi Kuningriigi suursaatkond abordirelvaga, nagu oleks vähe sellest, et kuningriigi pangad meid koloniseerivad ja kuninglik seakari meie laeva komposteerimist alatult kinni mätsib. Laululava süütaja rahvust varjatakse.
Me oleme kultuuriimperialismi, läheneva tuumasõja, kinnismõttelise feminismi ja alateadvuse kriminaliseerimise tallermaa. Lämmatav palgavaesus, toksiline haridus ja libauudistega ahistamine on muutnud maarahva edasikestmine enam kui küsitavaks.
Me oleme ilmselgelt suurriikide koloniseerimisprotsessile jalgu jäänud põlisrahvas ja meie kohta peab kehtima Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee poolt 13. septembril 2007 vastu võetud deklaratsioon pärismaalaste õigustest ehk ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon.
Ülikoolidest ja teadusest on maakeel väljatõrjumisel, maakeelne kirjandus on alarahastatud ja ülepolitiseeritud, popmuusika keele on puuingliskeel ja filmitõlgete, reklaamide ja ajakirjanduse keel on puueestikeel. Rahvusriik on kulutatud inimvaenulikus düstoopiaks ja seda hävitatakse.
Kuigi euroliidul puudub põlisrahvaste kaitsmise praktika ja teooria, on meie liitlasel Ühendriikidel ja Kanadal, nagu ka Brasiilial, Austraalial jne olemas meid rahuldav variant – pärismaalaste reservaadid. Eestis on reservaati lihtne teha, sest meie riigipiir langeb suures osas kokku maarahva ajalooliste valdustega, siit võime alustada.
Ameerikas on pärismaalaste väljaselgitamiseks kasutusel geenitest ja teatav protsent pärismaised geene, suurusjärgus neljandik, on piisav et pidada kodanikku pärismaalaseks. Sama tuleb teha ka Eestis, kes geenitestist keeldub, see loomulikult ei saa olla maarahva seaduslik esindaja ning talle ei kehti pärismaalase eriõigused.
Loomulikult ei saa geenitest olla kohustuslik, ja kes identifitseerib end kas eurooplase, vegani või laps-transseksualistina, on õigus saada kas vegani- või hobusepass või mis iganes, aga mitte pärismaalase õigusi kinnitav dokument.
Meie ühiskond on lõhenenud, sest teda on lõhestatud ja see teeb reservaadi loomise geneetilise rahvustunnuse alusel ülimalt ajakohaseks ja hõlpsaks. Mida vähem on pärismaalasi, seda rohkem jääb iga pärismaalase kohta maad, metsa, merd ja maavarasid.
Olukord, kus meie põlisrahvast on sajandeid orjastatud, rõhutud, alandatud ja koloniseeritud, peab lõppema. Meil on õigused ja me tahame neid kohe. Kindlasti lubavad suuremeelsed maarahva esindajad ka kutsumata külalistele hingata oma õhku, juua oma vett ja matta võõraid surnuid meie mulda – mõistagi, kui selle eest õiglast hinda makstakse.
Kingituste tegemise aeg on möödas, nii nagu on möödas ka orjastamise, okupeerimine, koloniseerimise ja kultuuriimperialismi aeg. Me tahame olla peremehed oma maal ja selleks ei ole muud reaalset võimalust kui pärismaalase reservaat.
Me oleme teinud paljudele kingitusi, kuid meie suuremeelsust ei ole hinnatud. Meile on tänu asemel näkku sülitatud, meid on süüdistatud rassismis, seksismis ja selles, et me ei ole nii head eurooplased kui mõrvaritest islamistid. Nüüd aitab.
Selle asja lõpetame ära. Pole vahet, kas me oleme reservaat euroliidu, Hiina kommunistide, põlise idanaabri või tont teab kelle võimu all – maarahva õigused on vastavalt ÜRO paberitele sellest kõigest kõrgemal.
Seega puudub meil edaspidi vajadus üleval pidada kulukat ja reetlikku riigiaparaati. Meile piisab ka võõrastest riikidest, kui nad meie pealike sõna kuulavad ja meile vastavalt ÜRO ettekirjutustele maksavad. Ja kui ei maksa, siis ootab iga riiki kodanikuallumatus, mis on üks hea ja põhiseaduslik asi.
Iga mõistlik kodanik peaks nii Ukraina kui Ameerika näidetel mõistma, et mõõdukalt relvastatud kodanikuallumatus toob rohkem sisse kui tervistkahjustav ja igav töö. Inimõiguslik raamistik on meil loodud, nüüd pole muud kui see ära kasutada. Pole mõtet seda malakat heast peast loovutada.
Milleks jahuda pidevalt majandusest, mida meil ei ole. Keskendume sellele, mis meil on ja mis hästi sisse toob. Meil on oma keel, oma kultuur, rahvalaulud, on põlisrahvas. Me elame siin enne teisi ja selle ajaloolise fakti on lihtsameelne Läti Hendrik ka tagajärgi arvestamata kirja pannud, rahu tema põrmule.
Ma julgen oletada, et mõttelise osa ajaloolistest liivaste aladest võime me loovutada Valts Ernsteinile ja teistele allesjäänud liivlastele, see oleks suuremeelne ja aitaks meil väikerahvast ahistanud lätlastele ülevalt alla vaadata. Liivlaste näol saaksime endale ustava liitlase hõimunõukogudes.
Ajalooline mitmenaisepidamine, mis on eesti põliskultuuri lahutamatu osa, võiks tuua reservaadi pooldajate hulka ka traditsioonilise abielu vastu võitlevad jõud. Kas ja kui palju neid kahtlaseid tüüpe taluda, seda peavad otsustama pealikud.
Liitlasi saab reservaadi ideel olema kindlasti väga palju. Et Ameerikas on indiaani aladel igasugune tööstus minu teada likvideeritud, siis peaks ökokaalikad olema meiega. Tootmisele teeme muidugi lõpu ka ilma nende abita, samas viisakalt võib ju koostöövõimalust pakkuda.
Upsaka põlisrahvana euroliidu kukil parasiteerimine peab olema meie ülim siht. Juhul kui see jälk moodustis kokku kukub, eks siis vaatame. Seniks käime jahil, teeme trenni, valmistume halvimaks. Soetame kriisivarusid ja naudime täielikku vabadust.
Tuleb kasutada kõiki võimalusi, et viia ellu põhiseaduses sätestatud idee, kesta rahvana läbi aegade. Kui ei saa kogu Eesti riigi suurust reservaati, olgu siis pool. Eesti riigiga läks nagu läks, Euroopaga läks nagu läks, selle pärast ei lõppe veel meie püha üritus. Nagu ütleb vanarahvas: ei see sure, situb veel seitse talve lume peale.
( : ) kivisildnik
02.10.2020
Pärnus, Eesti esimeste luuleantoloogiate linnas