07.06.2020
Märatsejad Atlantat rüüstamas.
Auväärsed lugejad, kõik mis ma võiksin öelda, ei suuda väljendada tunnete sügavust, mis mind valdavad. Kuulsin just köögist läbi jalutades avalikõiguslikust raadiost lausekatket: “…seksuaalabi kriisikeskuse loomine esimesena Ida-Euroopas…”
Olukord näib tõesti olevat ülimalt kriitiline. Kui kusagil Ida-Euroopas, mis on traditsiooniliselt kvaliteetse seksiteenusega varustanud kogu maailma, kui ehk Tai kuningriik välja arvata, on ise nii kuival, et vajatakse vältimatut abi, siis on kõik läbi. Lõpetatud. Öelge mulle selle hädalise nimi, ma kirjutan selle plakatile ja lähen kasvõi koos antifašistidega meelt avaldama.
Seksuaalne abitus seletab mõndagi. On selge et meie meedia on kreenis, et mitte öelda jälk, kunstimeistrid on kimpus näo mustaks võõpamisega ja kirjandusteadlased räägivad Ameerikas toimuva musta valgeks, nii nagu teeb seda va Epp Annus ERR-is (kirjutada kindlasti kahe n-tähega): “Kui toimuvast midagi õppida, siis mitut. Kõigepealt, protestidel on määratu ühendav jõud, ennekõike toovad protestid inimestes esile nende parimad jooned, abivalmiduse, hoolivuse, kodanikujulguse, vastutustunde.”
Annuse kirjeldatud hoolivuse protestid on tapnud juba 15 inimest, läbi on pekstud muude hulgas ka 82 aastane sõjaveteran ning ainult Minneapolises on tehtud kahju 55 miljoni dollari eest. Ameerika linnad põlevad. Valget Maja ründas miljon kontrolli alt väljunud kommunisti, abivalmiduse tagajärjel sai viga 50 turvatöötajat ja president viidi punkrisse peitu – huvitav, kas midagi taolist juhtus ka Teise ilmasõja ajal?
Igal juhul 9/11 ajal president Bushi tehnilistel põhjustel punkrisse ei viidud, sest ta oli Floridas, kui pauk käis. Kaksiktornide ründamise ajal asepresident ja muud taolised peideti igaks juhuks maa alla. Inimestes esile tulnud parimad jooned on oma ohtlikkuselt võrreldavad Teise ilmasõja ja kaksiktornide ründamisega, ei tea, mis saab veel siis, kui ilmnevad inimeste keskmised ja halvemad jooned? Kirjandusteadus siinkohal vaikib.
Islamiterrorismi on sageli põhjendatud seksuaalse frustratsiooniga, samast loogikast lähtudes põhjendan ma seksuaalse frustratsiooniga nii kirjandusteadust kui Valge Maja ründamist ning erinevad tölpluse, valehäbi ja agressiooni väljendusvorme. Kui see teooria tundub teile seksuaalabi kriisikeskuse loomise valguses usutav, siis soovitan lugeda “Armuloo prügikasti” (kirjastus mm, Pärnu 2019), selles enam kui 400-leheküljelises teoses analüüsin ma seksuaalse frustratsiooni laastavat mõju.
Nii et ärge pahandage, kui ma pean ennast seksuaalse frustratsiooni eksperdiks, mul on monograafia mahtu ja kaalu tellis ette näidata. Erinevalt va Annusest, kellel ei ole minu teada ilmunud ühtki raamatut headuse joonte ilmsikstulekust. Isiklikku kogemust tavatarbija tasemel ei pea ma piisavaks argumendiks.
Seksuaalne frustratsioon on oma olemuselt lihtne asi, kodanik tahab kangesti seksualismiga tegeleda, ent erinevatel põhjustel, tavaliselt nõrkus, koledus ja lollus, ei ole tal võimalik seksuaalfantaasiad ellu rakendada. Veri vemmeldab, kihu kõrvetab. Tekib frustratsioon, äng, spliin, kaamos, melanhoolia ja maailmavalu ning probleemide kuhjumiseks ka tagakiusamisluulud või muud vaimutegevuse häired.
Lahendust otsitakse kas meelemürkidest, nürimeelsest töönühkimisest, sektantlikest liikumistest alates puuembajatest ja lõpetades feministide ja antifašistidega, aga ka perverssustest. Vaistlikult imbuvad seksuaalselt frustreeritud isikud seksuaalvähemlaste hulka, keda on vähem ja kellel on seetõttu vähem valikuid. Vaistlikult loodetakse, et ehk on seal latt madalamal.
Pahatihti kiputakse ahistama lapsi, kes on veelgi nõrgemad ning rumalamad, ega suuda toimuvat mõista ning ennast kaitsta. Tänapäevane liberaalne seksuaalkasvatus, soorollide tahtlik ähmastamine ning perekonna demoniseerimine teeb lapsed eriti haavatavaks. Ent ka laste ärakasutamine vajab eesmärgipärast tööd ja elementaarset konspiratsiooni.
Palju lihtsam on feispuki feminismiurgastes ja tänavatel laamendada, muuhulgas mahapõletatud politseiautole kükitada ja see vaimustatud publiku ees täis roojata. Rahuldus seegi. Pole just lihtne ja väärikas elu, ent Ameerika demokraatidest asevalitsejad on suuremeelsed ja ei sekku.
Ma pole kindel, kas Eesti meedias on kajastatud koroonaohu tõttu vahistatud ameerika juuksurite, kristlaste ja kodusistumiskeelu vastu protesteerijate kannatusi. Neid süüdistatakse surmavalt ohtliku haiguse levitamises, lausa inimsusevastases kuriteos. Miljon kommunisti Valge Maja ümber ei kujuta aga mingit koroonaohtu, kedagi ei vahistata, ei jälitata, ei alandata. On nad süüdimatud? Jätame meelde, kui on vaja keeluajal õllesummer korraldada, koguneme “Justice for George Floyd” plagu alla, see on koššer.
Mõistagi on kurb vaadata, kuidas meie liitlane muutub uue kodusõja laastatud tallermaaks. Aga olgu see meile õpetuseks ja hoiatuseks, mis juhtub inimeseloomaga, kui ta oma seksuaalse rahulduse eest hoolt ei kanna. Samas ei arva ma, et riik peaks kedagi kuidagi rahuldama, see võiks ikka igale tervele täiskasvanud inimesel olla jõukohane, siiani on see kogu inimkonna ajaloos jooksul nii olnud ja seksuaalselt abitud on surnud lihtsalt välja.
Kas ja kuidas kedagi tema väljasuremise juures aidata, see on keeruline ja piinlik küsimus. Kunagi olid kloostrid, kus seksist loobunud said oma elupäevad rahulikult õhtusse veeretada ja ühiskonnale käsikirju ümber kirjutades ja benediktiini pruulides abiks olla. Märatsemine ei ole parim ühiskondliku elu korraldamise viis, alati on suudetud midagi paremat välja mõelda.
( : ) kivisildnik
6.06.2020
Sanga talus, ürglooduse kägistavas haardes
