( : ) kivisildnik: “Meie asi on ellu jääda ja võtta eriolukorrast kõik, mis võtta annab”

Meenub üks kirjandusüritus Lutsu raamatukogus, kus Sirbi peatoimetaja kinnitas, et tal puuduvad andmed eesti rahva väljasuremise kohta. Sellega ta tahtis öelda, et allakirjutanu, kes väljasuremise kohta küsimuse esitas, on loll. Targemaks ei ole ta siiani saanud ja ega väljasureminegi ole kuskile kadunud.

Väljasuremisandmed on tegelikult igaühele kättesaadavad, vaadakem kasvõi Wikipeedia “Eesti rahvastiku” artiklit, eriti lihtsalt mõistetav on tabel “Sünnid, surmad ja loomulik iive”, üks näide, et olukorra dramatism jõuaks kohale: aastal 1950 sündis Eestis 20 279 inimest ja suri 15 817, möödunud aastal olid numbrid palju kurvemad, ainult 13 900 sündi ja 15 390 surma. Ei ole keeruline rehkendus.

Võrreldes inimvaenuliku stalinismi kõrghetkega on meie tänased demograafilised tulemused ikkagi väga nutused. See on katastroof. Need andmed muidugi ei jõua ei Sirbi ega muude ajakirjandusväljaannete toimetustesse, ja kui vahel jõuavadki, siis ei võistle väljasuremise teema oma tähtsuselt seksuaalvähemuste murede, Aafrikas päästmist vajavate elude või kliimaullikesi ähvardava maailmalõpuga.

Hiina kommunistide vastik viirus on kogu meediapildi muutnud maskides ja kilevammustes mehikeste paraadiks ja tagantjärele tarkade tüütuks oletusfestivaliks. On täiesti loomulik, et pandeemia varjutab hetkeks väljasuremishirmu, ent kui väljasuremine jääb meedias ja kogu meie ühiskondlikus mõttes kord eurovisiooni, kord Veerpalu uriini või presideniproua transrasvade taha, siis on see olukord väljakannatamatu.

Julgen väita, et meie hästitreneeritud anaalliberaalne ühiskondlik mõte on eesti rahva ellujäämise küsimustes kas täiesti kasutu või lausa kahjulik. Kui meedia, haridus ja kultuur ei leia ise vabatahtlikult ellujäämise vajalikkust selgitavat materjali, ehk aitavad siis trahvid, sulgemised, vallandamised, arestimised, koondamised ja muu selline, eriolukorras ei peaks variantidest puudust olema.

Viskan õhku ühe põhiseaduse vaimust kantud idee: iga meediaväljaanne peab ühe viiruseuudise, viiruse arvamuse või muu sarnase materjali kohta avaldama ka ühe eesti rahva väljasuremist või meile ajaloos osaks saanud ülekohut käsitleva kirjatöö või mis iganes vormis neil töö käib. Loomulikult peaks väljasuremis- ja genotsiidiinfo olema samas mahus ja sama väljapaistaval kohal kui katkuteave.

Me peame nägema suuremat pilti ja vaatama meie rahvast ähvardavatele ohtudele kureperspektiivist. Viirusele keskendunud konnaperspektiivist ei piisa, see ei taga meie rahva kestmist läbi aegade. Mõistagi tuleb sisse viia ka samasisulised muudatused haridusasutuste õppekavadesse ja võtta arvesse kultuuri riiklikul rahastamisel. Ellujäämine on tähtis, selle nimel tuleb pingutada.

Ma saan aru, et sotsialistid, globalistid ja muud rahvaste ja rahvusriikide surmavaenlased teevad kõik endast sõltuva, et rahvusriike nõrgestada ning meie tähelepanu väljasuremiselt ja globalismi ohtudelt kõrvale juhtida. See on nende töö ja Vanasooros seisab nende tolguste selja taga nagu müür. Meie asi on ellu jääda ja võtta eriolukorrast kõik, mis võtta annab. Me peame mõistma, et meid ei tapa ainult Hiina kommunistide viirus, meid on juba pikalt väljasuretatud, palgavaesuse relvaga rünnatud ja viletsa reformierakondliku eluga pagulusse aetud nagu koeri.

Meie meedia, haridus ja kultuur on surmavaenlase kägistavas haardes. Tuleb otsustavalt tegutseda, globalism on hetkel nõrk, euroliidu türannid vaaruvad savijalgadel, kaitselahingutest ei piisa, tuleb asuda otsustavalt vasturünnakule, ning võita põhiseadusele ustavatele jõududele tagasi meedia, haridus ja kultuur. Vajame erivolitustega ellujäämisasutust.

Trahvid, trahvid ja veel kord trahvid, pole need ajakirjandusväljaanded nii rikkad midagi, et jõuaksid pikka aega globalistide vaenulikule propagandale ja libauudistele peale maksta – teeme asjad lihtsaks, kes ei ole eesti rahva ellujäämise poolt, see on eesti rahva vastu ja see kadjakas on vaenlane ja maksab trahve, niikaua kui raha on, siis väljaanne riigistatakse või suletakse, vastavalt vajadusele ja väärtusele.

Iga ajakirjanik, iga toimetaja, iga leheomanik, iga õpetaja, iga koolidirektor, iga soorollide uurija, iga näitleja ja iga võrkpallur peab igal hommikul mõtlema sellele, mida ta saab teha eesti rahva ellujäämiseks, mida ta oskab ta teha väljasuremise vastu, mida ta saab teha sise- ja välisvaenlase vastu. On eriolukord, tuleb otsustavalt tegutseda, ja kui ajakirjanik või koolidirektor ei suuda midagi välja mõelda, siis ta otsib endale teise töö, kus ei ole vaja mitte midagi mõelda.

Rämpslehed võivad muidugi ka ilma kõrvalise abita pankrotti minna nagu ka globalismi ja mandumist edendavad kommertskirjastused. Kahjuks riigieelarvelistel asutustel seda eelist ei ole ja nendega tuleb tegeleda kiirelt ja ilma vähimagi halastuseta. Ajakirjanduses vajavad meie kõrgendatud tähelepanu kõige populaarsemad väljundid: televisioon, raadio ja tasuta infot jagavad menuportaalid, naistelehed võivad oodata.

Olukord, kus ühiskondlik mõte, avalik arvamus ja nii kommertslikud kui ka riiklikud institutsioonid tegutsevad häbitult, avalikult ja jultunult eesti rahva ja riigi vastu, peab lõppema. Kindlasti võivad meile siin abiks olla sõltumatute ja väärikate euroopa riikide kogemused, Ungari ja Poola on pidanud kultuurivaenlasega raskeid, kuid edukaid lahinguid, näiteks on nad sulgenud Vanasoorose kontorid ja ajupesukeskused.

Riigis peab valitsema põhiseadus, mitte mingi globalistlik-satanistlik pillerkaar, kõik mittevajalik tuleb sulgeda, esiteks nakkuseohu vältimiseks, teiseks väljasuremise vastase võitluse edendamiseks. Kas presidendiinstitutsioon on vajalik? Kindlasti ei ole, kontor sulgeda, töötajad Kadrioru parki tõsta, nendega tegeleb töötuid kantseldav ametkond. Kas va Pakosta kontor on vajalik, kohe mitte kuidagi ei ole, ainult suurendab katkuriski – ajavad ilma maskita sooja õhku ja kahtlast aerosooli suust välja. Vastutustundetu tegevus viivitamatult lõpetada.

Loetelu võib jätkata, kui Issanda päev looja läheb. Isegi Iisrael saab sünagoogid (בית כנסת) suletud, mis sest, et tuleb natuke kumminuia vibutada ja käeraudu lõksutada, elud on ohus ja asi tehakse ära. Mille poolest meie halvemad oleme? Saime vodkaturistid kontrolli alla, saame ka pakostadel ja presidentidel kõrgeid kontsi kärpida, ainult kättevõtmise asi.

Elagu Eesti Vabariik!

(:) kivisildnik
05.04.2020
Pärnus, vandenõulaste toimekas ja ületöötanud seltskonnas