14.03.2020
Koroonaviiruse leviala
Lubasime pandeemiat, tehtud. Kuid katkuteemad pole sellega veel ammendatud, kes õigel ajal poodi ei viitsinud minna ja varusid soetada, seisab nüüd koos tõbistega kolmveerandtunnistes järjekordades ja valib jääkide hulgast paremaid palu, see on igaühe enda evolutsiooniline valik. Eesti Vabariigis ellujäämise kohustust ei ole, laste eest hoolitseb selleks volitatud ametkond.
Eriolukord, meeletud inimkaotused Itaalias, lennuliikluse katkestamine euroopa ja ühendriikide vahel ning Kirkorovi kontserdi kollaps on meid ehk veennud piinlikus tõsiasjas, et optimistid ja utopistid tegid ennast taas kord korralikult lolliks, mingit saladust ega üllatust siin muidugi ei olnud. Kas keegi tõesti arvas, et ajakirjanikud ja võrkpallurid on lahedad tüübid?
Meid ootavad ees rasked ajad, euroopa arenenud riikides, siis mitte Rumeenias ega Bulgaarias, vaid Prantsusmaal ja Itaalias on lõpetatud haigusjuhtumite arvestuses surnuid vastavalt 45% ja 84%, (VAATA SIIT). Millises ulatuses Eesti ja maailma majandus kokku kukub, ei oska ma öelda, pole ekspert. Fakt on aga see, et suuremal osal eestlastest sääste ei ole, elatakse palgapäevast palgapäeva.
Mis saab kommunaalmaksudest, pangalaenudest, liisingutest ja elustandardist, kui eriolukord pikeneb, töökohad suletakse ajutiselt või koondatakse sootuks, sellest ma mõelda ei taha ja ei mõtle ka. Katku ja ikalduse hammasrataste vahele jäänud inimeste tervis, vaimne tervis, perekond ja väärikus lendavad kõrges kaares kuradile. Seda ka ilma nakkust saamata.
Ma üritan leida toimuvas ja eelseisvas positiivsest ja sedagi ei ole vähe. Meie ühiskonna kõige valusam probleem, ja nagu me nüüd ka näeme, julgeolekurisk number üks on luuludes elamine. Meie ühiskond on luuluühiskond, me ei ela tegelikkuses, vaid kinnismõtetes, soovunelmates, perverssetes erootilistes kujutelmades ja kõikvõimalikes napakates neomarksistlikes ja globalistlikes meelepetetes.
Hea näide on sotsiaalministeerium, mis selle asemel, et tegeleda vaeste ja õnnetutega, mahitab seksuaalveidrikke, feministe ja räppareid. Reaalsusest irdumine ei ole omane ainult ajupestud enesekohitsemiskihuga alaealistele, saarlased näiteks eelistavad ellujäämisele Itaalia võrkpalli. Tule taevas appi, see on väärastunud liberaalsuse, globalismi ja hullumeelsuse täielik apoteoos. Kuhu ja kui palju katk nüüd Saaremaalt levib, võiks ja peakski tuvastama juurdlus.
Meil on perearste, kes televisioonis soovitavad ülimalt ohtliku viiruse vastu võitlemiseks üksteist emmata, et sel viisil tekitada positiivset energiat. Mul ei ole sõnu selle nõdrameelsuse kirjeldamiseks, miks siis juba mitte voodoo, viirusele needuse peale panemine ja kitse- või inimohvrid? Samasse kategooriasse lähevad ka poolemeelsed multikultuuri fanaatikud, kliimahüsteerikud, soroslased, feministid ja anaalfilosoofid.
Inimesed on heast elust lolliks läinud ja kaotanud igasuguse kokkupuute reaalsusega. Siin on põhjuseks ühelt poolt politiseeritud haridus, vasakkiiksuga kultuur, täiesti üle võlli liberaalne ajakirjandus ja teiselt poolt virtuaalkeskkonnas elamine, olgu selleks tühja pilguga teleka jõllitamine või sotsiaalvõrgustikus natside küttimine. Kuidas saakski uusmarksistliku hariduse saanud, kontoris vaginaalviha projekte kirjutav ning oma vaba aega FB-s pealekaebamisega sisustav isik olla vaimselt terve?
Meil ju koolitatakse inimesi vaimuhaigeteks ja võetaks nad seejärel hulludena tööle – ma ei näe mingit vahet liberaaldemokraatlikel kontoritel ja vaimuhaigla kinnisel osakonnal. Seni kuni on raha hulle palgal hoida ja ühiskond ei ole veel dementsuse koormus all kokku varisenud on kõik hästi. Aga siis tuleb ootamatult üks kena viirus ja ongi kõik. Pandeemia tingimustes ei saa luuludes elada.
Sa kas elad terve mõistuse ja loodusseaduste järgi või sured. Veganite immuunsüsteem on nõrk. Võrkpallifundamentalistid tõmbasid endale ja kogu ühiskonnale kohutava nuhtluse kaela ja ka katkutõbiste embajatel pole samuti pikka pidu. Meil on vaba maa ja kõik võivad edasi vagiinamütsikestega ringi jalutada, kliima pärast pead vastu põrandat taguda või ebaseaduslike immigrantide pärast silmad peast nutta, tehku seda, aga kui katkuvarusid ei ole, kui karantiinist kinni ei pea, siis on variante vähe.
Kui onu Soros, sotsmin või suvaline eurokontor sulle mulli ehitab, siis sa võid selles mullis pikka aega mõnusasti elada – seni kui tuleb viirus ja su jalapealt maha võtab. Mullis elajatel ei ole ühte väga olulist võimet, puudub võime tegelikkuses orienteeruda. Kogu nende eksistentsi mõte on tõde moonutada, fakte varjata, valesid ja propagandat levitada ning iga päev oma usku globalismi väärjumalatesse sõna ja teoga kinnitada. See jätab ajule kustumatu jälje, selline aju ei kõlba enam millekski.
Minu jaoks on viirus väga huvitav projekt, nõrgad surevad, rumalad surevad, lurjused ja parasiidid kaotavad sissetulekuallika ja turvalise pesapaiga. Ma tahan näha, kuidas järjest süvenevas kriisis ja järjest enam ja enam tapvas nakkuses saavad hakkama kõik need sooneutraalid, lumehelbekesed, kliimapühilased ja brüsseliskäijad. Ma tahan nende puu- ja patsiendiembamise jura edasi kuulata.
Ma tahan näha soroslasi oma avatud ühiskonna ja inimõiguste ulgu kuu poole ulumas ja siis pikali kukkumas. Me näeme juba täna ühendriikides, kuidas marketirüsinas inimesi pussitatakse, sellised olukorrad on eriti karastavad sallivuse jutlustajatele. Ja miks see meil ei peaks nii minema. Millised variandid on lodevatel, põduratel ja argadel kontorirottidel pätistunud rüüstajate või kannibalide vastu?
Seda kõike saame me näha. Pandeemia paneb ühiskonna surve alla ja esimesena annab järgi kõige nõrgem lüli – liberaaldemokraat läheb kas ise katki või loobutakse temast kui liigsest ballastist. Nappe ja ellujäämiseks vajalikke ressursse ei hakka keegi investeerima feministidesse, soomuutmisnõustajatesse ega kliimaaktivistidesse, ise nad aga enda eest seista ei suuda, selleks oleks vaja nii kehalist, intellektuaalset kui moraalset jõudu. Puudub ka elementaarne elukogemus. Oleks vaja tegelikkuses orienteeruda, ent viirus ei ole sotsiaalne konstruktsioon, ja kui ta ongi, siis on ta konstrueeritud geeniväänajate laboris eesmärgiga tappa.
Luuluühiskonna lõpp on vältimatu, seniks nautigem mängu, lisaks võrkpallile pakub tänane päev mõndagi meeliköitvat ja hingeülendavat. Peagi näeme me aga, kuidas parasiit lusika nurka viskab, aga enne rapsib ta looma moodi ja ma ei imestaks, kui see ajab naerma.
(:)kivisildnik
13.03.2020
Pärnus, vandenõulaste lõbusas seltskonnas
