( : ) kivisildnik: Spordipuukide ja meediasolkmete sõda

Arvamus,
- Updated
Mati Alaver ja Andrus Veerpalu

Paistab, et ajakirjanikud on avastanud Ameerika ja lõpetanud uskumise Veerpalu uriini pühadusse ja neitsilikusesse ning uluvad nüüd hüsteeriliselt dopingu teemal.

Sportlaste epideemiline dopingu sõltuvus on üllatuseks vist küll ainult ajakirjanikele. Iga spordiuudiseid nuusutanud lapski teab, et ilma keemiata ei saavutata meil isegi kuuekümnendat kohta tont teab kui ebapopulaarsel talispordi alal. Ja muudel aladel ei saavuta ka keemiaga, mõni erand kindlasti on, aga nende põhjal ei maksa üldistada.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Mida enam ajakirjandus ruigab dopingu lainepikkusel, seda vähem jääb neil aega kaporatuurile pugemiseks, laste kohitsemise mahitamiseks ja vanasoorose usutõdede vastutustundetus levitamiseks. Seega pole nagu põhjust kurta. Päevalehe koomik nimetas sportlasi küll armuleivasööjateks, aga see on vale, ei armasta neid keegi – leib on, armastust pole.

Mis põhjusel armastada mõnd Eesti laskesuusatajat? Ehk on nendegi hulgas mõni eraelus lahedam tüüp, keda kannatab rasketel aegadel voodisse vedada, selle vastu ma ei vaidle. Pole aga väljapaistvad saavutusi ega säravaid isiksusi ja massidel pole kedagi armastada. Meie suusalaskespordis pole staare. Pole kangelasi, pole sangaritegusid.

Kesistele tulemustele vaatamata on aga üüratu meedia tähelepanu ja sponsorraha ja riigi raha. Mina ei tea küll kedagi, kes teaks kedagi, kes armastaks mõnda Eesti laskjat, suusatajat või suusahüppajat või tõkkejooksjat või käsipallurit või kurlingisti. Õõnsalt kõlavat loetelu võiks hommikuni jätkata.

Mina kui kahekordne maailmameister võin kinnitada, et tipptulemused ei teki iseenesest tühjale kohale, on vaja teatavaid andeid, teatavat tahtejõudu ja mõistagi on vaja ka tööd teha. Minu strateegilisel alal ei olnud doping keelatud ja kindlasti paljud kasutasid nii mõndagi, aga mina seda ei teinud ja olin maailma absoluutses tipus kaks hooaega järjest.

Rohkem ei olnud mul enda veenmiseks tarvis, vaja ei läinud mul ka totakat ajakirjandust ega mittemingisuguseid sponsoreid. Ma ei ole ju invaliid ega alaealine, sain ise hakkama. Rajud peod hakkasid lõpuks muidugi natuke ära tüütama. Soovitan teilgi, kallid kolleegid, teha mingid tiitlid ära ja hakata inimese moodi elama – tippsport ei vii kuhugi, tunne on küll hea aga reaalset tulemust ei ole, kui füüsiline vorm välja arvata.

Füüsilise konditsiooni saavutamiseks ei pea aga olema maailmameister, pole vaja olla isegi Sindi meister. Kolm neli tundi trenni päevas ja sellest on küll. Ma isiklikult olen veendunud, et riik ja meedia peaksid toetama ainult tervisesporti. Tervisesport on vajalik, selle vastu ma ei vaidle.

Saavutussport, karikad, medalid, liidrisärgid ja sõrmused on igaühe eralõbu ning ettevõtted kes toetavad ohtlikku ja ebainimlikku tippsporti, peaksid maksma suuremaid makse – nad tekitavad invaliide ja raiskavad madalalaubaliste inimeste aega. Rumalate meelelahutuse tarbijate ärakasutamine oma äri huvides on amoraalne ja peab olema eriti jõhkralt maksustatud – spordi vaatamine teeb lolliks ja see on ühiskonna jaoks julgeolekurisk.

On ainult tervitatav, et viimasel ajal on meediasolkmed ja spordipuugid omavahel vaenujalal ning sellesse konflikti on kaasatud ka rahastajad. Mida rohkem kannatavad rahastajad, seda kiiremini saame saavutustühikargajatest lahti. Millegipärast on unustatud, et saavutussporti ei saa olla ilma saavutusteta. Enne saavutused, siis raha – loogiline? Loogiline. Aga sponsorrahalt meediakeskkonna reostamise eest maksud maha. Treeningsantide ülalpidamine pole ka riigi asi, las firmad nuumavad neid, see käib äri juurde.

Keegi lahtise käega sponsor olevat juba tühikargajate toetamisest loobunud. Kiidan heaks. See on tõesti meie ajakirjanduse ainus saavutus viimastel sajanditel. Tulemusajakirjandus on meil uus asi, aga kunagi pidi sellega ometi alustama, parem täna kui mitte kunagi. Pärast seda, kui kasvõi ainult üks sponsor on spordi toetamisest loobunud, on maailm parem koht. Ela või ise.

Ma julgen oletada, et ka ajakirjanikud, kes on elus esimest korda teinud midagi head, tunnevad ennast korraks inimestena ja see on hea tunne. Aga see pole veel midagi, kui nad veel teaks, kui mõnus asi on lugeda häid raamatuid või tegeleda vahel harva heteroseksualismiga. Maailma pika ajaloo jooksul on ikka väärt kraami välja mõeldud.

Ma teen ausatele ajakirjanikele ettepaneku loobuda saavutusspordi mahitamisest, kirjutage tervisespordist. Kui on kuskil mõni maailmameister, las olla, ei maksa keskendumise juures segada, tal on muudki teha, kui teie lugusid lugeda. Abi neist lugudest ju ei ole. Ja kui keegi tarvitab veel meediat, veidrike on igasuguseid, siis loobuge kanalitest, kus propageeritakse sponsorsporti. See on jälk.

Mina tarbijana üritan igal võimalusel vältida ettevõtteid, kes sporti rahastavad. Ja ma kutsun laiu masse üles minu eeskuju järgima. Ettevõtted peavad valima, kas nad vajavad kliente või spordiparasiite. Kahte head korraga ei saa. Kui telekast tuleb sport, siis minge trenni, vahetage kanalit või tehke kükke või kätekõverdusi. Spordiuudised ei tee kedagi tervemaks ega tugevamaks. Targemaks nad ka ei tee, sõltuvuse korral lugege spordiajaloo raamatuid, seal on helgeid hetki.

Kes on meie tänased sponsorraha kulutajad võrreldes Lurichi, Jaago, Taltsi või Georg Karl Julius Hackenschmidtiga? Ümmargused nullid. Kui sa ei ole tegija, siis mine tööle. Kui pole vaadata kedagi peale haledate harrastajate, siis vaadatakse päikesloojangut – see teeb hingele head.

Poksija Paul Pajumaa ei saanud küll maailmameistriks, kuid ta kirjutas oma elust geniaalse raamatu “Rusikatega raiutud rada” (kirjastus Hotpress, 2008), kohustuslik kirjandus, ülimalt põnev ja hoogne lugemine. Pajumaa on tõeline staar, nii poksis kui kirjanduses, Pajumaa ees müts maha. Suvalised olgu vait ja häbenegu.

(:)kivisildnik
5. veebruar 2021
Pärnus, Andrus Veerpalu sünnikodu lähistel

 

 

 

 

 

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused