( : ) kivisildnik: Suurte naisjuhtide needus

Arvamus,
©(:)kivisildniku Facebook
(:) kivisildnik

Progressiivse inimkonna rõõmukarjatused kajavad taevani, Eesti on ainus riik maailmas, kus on naispresident, naispeaminister ja veel hulk kahtlase kuulsuse ja hämara kogemusega naistegelinskeid autorollode ja muude sarnaste isikus. Kuid heidame pilgu minevikku ja vaatame, mis on meil endiste aegade naissuperkangelastelt õppida.

 

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Eelmise okupatsiooni ajast meenuvad nii mõnedki naiskodanikest üliinimesed – esimesena torkab pähe kangelaslüpsja ja üleliiduline meediastaar Leida Peips, keda mõnda aega Eestis elanud, siis pagulusse läinud ja maailmakuulsaks saanud kirjanik Sergei Dovlatov oma teoses “Kompromiss” (eesti keeles korduvalt ilmunud – Kupar 1995 ja Tänapäev 2011) halastamatult mõnitab ning Elsa Gretškina nimeline venestamispoliitika eestvedaja, nomenklatuurne kommunist ja haridusminister. Seda tüüpi vihkasid kõik.

Üldiselt istusid kommunistide kongressidel, pleenumitel ja ülemnõukogudes muidugi retsidivistivälimusega vanamehenässid, kunagi võrdles David Vseviov ühes “Müstilise Venemaa” saates tsaariperekonna intelligentseid nägusid ja kommunistide nomeklatuuri eemaletõukavaid lõustu – ma ei hakka ajaloo eksperdile vastu vaidlema, meie satraabid siin ei olnud paremad ega ilusamad.

Ent kommunistlikule režiimile alusepanijate hulgas oli mitmeid väljapaistvaid naisi, kõige väljapaistvam neist oli esseeride juht Maria Spiridonova – kõige verisema ja kõige populaarsema revolutsionääride jõugu liider. Pea sama mõjukas oli ka revolutsiooni valküür Aleksandra Kollontai, kelle vabaarmastuse-alane teooria ja praktika oli ülimalt menukas ja mitte ainult madruste hulgas.

Kuigi Leida Peipsi lehmad said ühel või teisel kombel ikkagi lüpstud, siis Gretškina venestamispoliitika lõppes täieliku fiasko ehk Eesti Vabariigi taaskehtestamisega. Esseerid oskasid oma juhtpositsiooni ja taevakõrguse reitingu Spiridonova geniaalsel juhtimisel ahvikiirusel maha mängida, enamus neist hukati, Spiridonovat piinati ja alandati kommunistide vanglates kuni Teise maailmasõjani ja lasti alles siis maha.

Kollontai monumentaalne vabaarmastus lõppes samuti krahhiga, see tähendab abieluga. Abielu aga nurjus omakorda alatu madruse kiimalisuse tõttu. Lihtsameelne madrus võttis seksivabaduse juttu tõsiselt ja eks Aleksandra ise hakkas vanaks ka jääma. Nõukogude liidust muidugi hipikommuuni ei saanud – otse vastupidi, pornograafia, prostitutsiooni ja homoseksualismi eest topiti kongi.

Naisjuhtide kohta võime üldistavalt öelda, et nad kasutavad meetodina jõhkrat administreerimist nagu Gretškina või individuaalset terrorit nagu Spiridonova. Naistippjuhtidel aga ei õnnstu oma ideid ka kõige inimvaenulikumate meetoditega ellu viia. Neid tabab nurjumine, isegi siis kui nad ajavad nii lihtsat ja populistlikku seksirida nagu Kollontai. Lehmade alal on, jah, olnud rohkem õnne.

Eesti naissuperkangelastest on kirjutatud mõõdutundetult igav raamat, pean silmas Alma Vaarmanni “Surmast tugevam. Vilhelmine Klementi elulugu” (Eesti Riiklik Kirjastus 1960 ja Eesti Raamat 1976). Vaarmann oli eestiaegne kommar, kes kirjutas hiljem koos Jaan Krossiga raamatu proletaarse teatri ajaloost, Krossi fännidele võib see olla uus info, sest Krossi Wikieedia artiklist seda viiekümnendatel ilmunud raamatut ei leia.

Klementi oli teine naiskommar ja riigikukutaja, kes suri Tallinna keskvanglas. “Surmast tugevam” on täiesti suvaline propagandistlik teos, kus ilma eelduste ja teeneteta naiskommunist kirjutab teisest samasugusest. Tüüpiline feminism ja bürokraatia, kui muud punaste agitatsiooni pole varem lugenud, siis käib tekstinäitena küll. Ei soovita. Parem lugeda Viktor Kingisseppa kirglikke üleskutseid või Eessaare Aadu sotsrealistlikku ilukirjandust.

Väga kosutav on võrrelda kahte raamatut, mis räägivad Eesti ajaloost, ühelpoolt valelik, kroonutuu, alatu ja puine “Surmast tugevam”, teiselt poolt aga Harry Meindoki mälestusteraamat “Rööbiti kulgevad elud. Arsti ülestähendusi” (Eesti Keele Sihtasutus 2009). Meindoki raamat on võimas dokument ja ülev kirjandusteos ühekorraga, pole imestada, toimetajaks poeet Joel Sang.

Lugege kasvõi kümme lehekülge “Rööbiti kulgevate elude” algusest, märtsipommitamise kirjeldus – see ajab südame pahaks muidugi aga on kirjutatud nii täpselt ja usutavalt, et te ei unusta seda kunagi. Kaupmehe 18 asunud baptistikoguduse hoone laes olevat kolmemeetrist pommiauku näete te oma silme ees aegade lõpuni nagu ka kõike muud: verised jalajäljed, kassisuurune lapselaip… ja muud kommunistide hirmuteod.

Ma peatusin Vaarmanni raamatul eelkõige selleks, et näidata, kuidas kommunistlik naisheeros ei suuda hirmuvalitsuse, meeletute vahendite ja meediamonopoli toel oma vaateid ei kehtestada ega inimlikult edastada, seevastu üks normaalne väliseestlane teeb põlve otsas, mõistagi koos poeedist toimetajaga maailmakirjandust, mis jääb klassikaks aegade lõpuni.

Mõistagi oli Peipsi töökangelaslikkus meediamüüt ja propagandavale, aga lüpsja ta oli, see on fakt. Vaarmann aga ei ole kirjanik, ajaloolane ega ka aus inimene, ei ole ka millegi poolest sümpaatne. Gretškina on teenimatult unustatud, tema kuritööd eesti keele ja kultuuri vastu ei aegu.

Kui me mäletaksime paremini Vaarmanni, Spiridonovat ja Kollontaid, sellest viimasest tüübist on õnneks eesti keeles Arkadi Vaksberi raamat ilmunud, siis me ei valiks kunagi ei Kaja ega Kristiina Kallast ega kuulaks sõnagi presidendi tühja juttu. Nurjunud, ent enne seda palju kurja teinud naisprogressiivide panus on selleks liiga kõnekas ja vastik.

Ei maksa unustada ka seda, et Lenin jäi õigel ajal maha nottimata ainult sellepärast, et Fanny Kaplan oli esseer ja naine. Kui esseerid ja naised oleksid oma asjadega paremini hakkama saanud, siis oleks kommunistid mõrvatud ja maailm oleks parem koht. Progressiivide ja eriti naisprogressiivide peale ei või aga kunagi kindel olla – selge on ainult see, et nad ajavad valet asja, julmade meetoditega ja nurjuvad varem või hiljem.

(:)kivisildnik 
29. jaanuar 2021
Pärnus, traditsioonilises luulepealinnas

 

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused