( : ) kivisildnik: Tühiasjad, mille nimel surra

Arvamus,
- Updated
©Scanpix
Kogu maailmas on 29. märtsi seisuga Koroonaviirusesse surnud üle 30 000 inimese.

Kui siiani oli Eesti ühiskond lõhenenud auväärseteks konservatiivideks ja kahtlasteks progressiivseks-laste-munalõikajatest sooroslikuks sektiks, siis pandemooniumi tingimustes on hakanud välja kujunema uued jõujooned. Ühed peavad oluliseks ellujäämist, teised eelistavad ellujäämisele kas võrkpalli, küünte lakkimist, piiride kinnismõttelist avamist või soodusmüüki mõnes Tartu spordijalatsite kaubastamise ettevõttes.

On otse üllatav, milliste tühiasjade nimel on inimesed valmis surema. ERR-i/EPL-i lugejatele selgituseks, et Hiina kommunistide viirus on massimõrvar, ja kuigi sellest väga ei taheta rääkida, siis tappis see paha katkulaadne haigus laupäeval Hispaanias 773, Itaalias 919 ja Ameerika Ühendriikides 401 inimest ning uusi nakatunuid lisandus päevaga 64 000+. (Vt www.worldometers.info/coronavirus).

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kodumaa ega vist ka vanasooroslike väärtuste nimel ilmselt keegi neist geelküüne ja sordijalatsi märtritest surema ei kiirustaks. Milles on asi? Kas seoses abordientusiasmi, kõrbesõdade ja mõõdukate pealõikajate mahitamisega on ka meie enda elu devalveerunud? See on huvitav küsimus ja seoses globaalse ärasuremisega võiks huvitada paljusid.

Olukorda aitab selgitada Kaido Kama essee “Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus”, see oluline kirjatöö ilmus ajakirjas „Akadeemia” 2013, nr 12 ning raskel ajal on põhjus kultuuriteemalisi tüvitekste üle lugeda ja elu üle järele mõelda, aega selleks ju on. Kama kirjeldab olukorda tänapäevases lääne tüüpi ühiskonnas järgnevalt:

“Inimesed üldjuhul ei oska teha asju, mida tegelikult elusolemiseks vaja läheb. Elus olemiseks on vaja süüa ja sooja. Kui paljud meist on veel iseseisvalt suutelised oma eluks vajaliku söögi ja sooja muretsema? Selle asemel me teeme lõputul hulgal asju, mida tegelikult eluks vaja ei ole: konsulteerime ja nõustame, korraldame avalikke suhteid ja reklaamime, osutame õigusabiteenuseid, loome moode ja trende jne jne jne. Vahepeal tekib mul tõsine küsimus, kuidas saavad inimesed üldse ellu jääda olukorras, kus sedavõrd väike osa seltskonnast tegeleb asjadega, mida elamiseks päriselt vaja läheb.”

See olukord on nüüd käes. Nii on, jõe kaldal elavad inimesed ei oska püüda kala ja metsas ääres elavad inimesed ei oska teha lõket ega ahju kütta. Meelelahutuslik ega akadeemiline kultuur ei aita meil jänest kinni püüda ega lammast nülgida, kui selleks peaks tekkima vajadus. Me oskame kaitsta Eesti metsa ja võidelda inimtekkeliste kliimamuutuste vastu – selleks ei tohi juua limonaadi plastmasskõrrega, jalakapuust toru on parim, igaüks teab seda. Maailmapäästmine on väga lihtne, selleks tuleb piirid avada ja uskuda, mida telekas räägitakse.

Ellujäämine on keeruline asi, ellujäämine vajab ratsionaalset ja meeletut pingutust. Igasugune pingutus on aga tänapäeval võrdsustatud rassismiga – olen näinud korduvalt heinasaadu meenutavaid ameerika afroeurooplasi (EL-is ainus lubatud väljend on afroeurooplane, elagu ta siis kas Aafrikas, USA-s või Kuu peal), kes sõimavad trenniks käivaid ja oma tervise eest hoolitsevaid isikuid rassistideks ja natsideks. Ilmselt on seal mingi loogika, ei ole viitsinud süveneda.

Igal juhul on ka Eesti elanikest, eriti linnainimestest suurem osa ellujäämiseks täiesti kõlbmatu. Esiteks puuduvad selleks vajalikud oskused, nagu väga tabavalt osutas Kaido Kama, teiseks on aga asi veelgi hullem. Ellujäämine ei ole oluline, seda ei peeta väärtuslikuks. Kõik muu on tähtsam, võrkpall ja geelküüned on head näited otse elust.

Meie inimesed on sisuliselt koomas, nii vaimselt kui füüsiliselt, kõik ripuvad mingite voolikute otsas. Olgu selleks voolikuks siis sooroslik rahavoog, ametniku palk, MTÜ-taja röövsaak või külakurnaja verine intress. Selline parasiitlik eluviis on mugav, midagi pole vaja teha, midagi pole vaja mõelda – istu aga pehmel kontoritoolil ja kiida brüsseli-isandatele takka või müü solk kallimalt edasi.

Oskusi saab õppida, meile mandunud rämpskultuuris on koolitamine, nõustamine ja vööksopid olemas, sellele võiks ka ellujäämisoskuste õpetamise rajada. Paraku ei ole meie logarditele ja kõlupeadele enam mingi nipiga võimalik selgeks teha, et ellujäämine on oluline. Pealegi on kriisis ellujäämine võimalik ainult raske ja ennastsalgava pingutuse läbi. Pingutust sa tänapäeval kellelegi maha ei müü – tund aega fitnessi nädalas ehk, see on maksimum.

Te võite öelda, et ma olen luuletaja ja ei tea midagi, ja küll tuleb loomastunud massidel aru pähe ja surma palge ees hakkavad pingutama. Aga ei hakka, ehk lähevad kirikusse ja uluvad seal, aga pingutama ei hakka. Seda tõestavad teaduslikud uuringud. Ma ei hakka linki otsima, fakt on see, et Ameerikas on uuritud raskelt haigeid, kelle ainus ellujäämisvõimalus on muuta oma elustiili – jätta maha joomine, suitsetamine, õgimine, liigutada ennast iga päev, midagi sellist. Inimesed on olukorras, kus arstid on nad ellu tagasi vedanud ja elus püsimiseks tuleks neil edaspidi ise pingutama hakata – nad teavad, et kui nad ei muuda oma eluviisi, siis nad surevad. Ja nad surevad. Mitte kõik, aga suurem osa surevad. Rõhuv ja demokraatlik enamus eelistab ärasuremise mugavust ellujäämise pingutusele ja vaevadele. Oma elu muudab ja jääb ellu 15%, ülejäänud 85% surevad, sest nad on ellujäämiseks liiga lodevad, laisad ja rumalad. Fakt. Teaduslik fakt.

Uuring sellest ei räägi, aga ma oletan, et väga paljude inimeste elu mõte ongi sageli ennasthävitav pahe, olgu selleks siis joomine, õgimine või teleka ees logelemine. Ilma paheta kaotab elu mõtte ning mõttetu ja halva elu nimel keegi pingutama ei hakka. Nii nad ei pingutagi ja kõngevad. Peaviga. Kõngevad vabatahtlikult nagu odavate spordiriiete ostjad, paraku ka müüjad.

Tulles tagasi kultuuri juurde, kultuurihetero nagu ma olen, ma süüdistan kultuuri, kultuuriinimesi, tegelikult küll loomi, kultuuripressi, kultuuriametnikest kloune, loomeliite-feministeeriume ja muud sarnast – kes ei edenda elukultuuri, see edendab surmakultuuri ja surmakultuur, kui lõbus ta ka ei oleks, viib totaalse kõngemiseni. Meie silmad saavad seda nägema.

Kui meil on tänapäeva kultuuritegelastelt üldse midagi õppida, siis virelevatelt vabakutselistelt, mitte nuumatud õukonnamuusikutelt, kes jälle mingit presidentlik-jälki propagandaüritust sepitsevad. NO-teatri über-eelarvega aastapäevataidlus on juba meelest läinud, eks ole. Aga kuidas 0 rahaga viletsuses virelda, seda võivad vabakutselised meile õpetada ja see on äärmiselt vajalik ellujäämisinfo.

(:) kivisildnik
28.03.2020
Pärnus, vandenõulaste lõbusas seltskonnas

 

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused