12.06.2021
Eesti vs Soome
Sellest oli uudistes juttu, kuid veel enne terminite Baltikum ja jalgpall kasutuselevõttu kirjeldas Theophrastos eesti jalgpallurit väga täpselt, osundan: “Jalgpall on, kui seda määratleda, ebameeldivust tekitav, ent kahjutu suhtlusviis, jalgpallur aga keegi selline, kes sisse astudes äratab äsja magama jäänu, et temaga lobiseda. Ja peab kinni neid, kes kavatsevad merele minna, ja neil, kes tema juurde tulevad, palub ta oodata, kuni ta jalutab.”
Theoprastose ajal nimetati jalgpalli küll taktitundetuseks ning jalgpallurit taktitundetuks, aga mõte jääb samaks. Theoprastose “Inimtüübid” on maakeeles saadaval aastast 2000 Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandena. Antiikautor kirjeldab kolmekümmet inimtüüpi ja kõik nad on ebameeldivad: lipitsejad, mühakad, irisejad, sõgedad, ülipüüdlikud ja nürimeelsed. Inimtüüpide hulgas väärivad jalgpallurid kindlasti positiivset esiletõstmist.
Arvestades valitsevat ebatervet õhkkonda, pandeemilist kriminaalset meelsust ja elunormiks kujunenud reetmist ning väärastumist, tuleb jalgpalli tunnustada ka siis, kui pallurid üldse mitte midagi ei saavuta. Fakt, et Balti karikas saadi kätte üle 83 aasta, ei ole mingis mõttes halvustav ega pisendav – karikapõuale vaatamata ei ole jalgpallurid loovutanud ruutmeetritki Eesti Vabariigi territooriumist, nad ei ole laborites nahkhiiri ega viirusi väänanud, ilmselt ei ole ka kellelegi mürki süstinud. See on tänapäeval juba suurepärane tulemus. Tunnustan.
Taktitundetus on siiski parem kui massimõrv. Mis sest, et jalgpallurid ei lase inimestel magada ega merele minna ja võimaldavad neil ilmsi õudusunenägusid läbi elada, teleka võib kinni panna. Ebausu apoteoosi ja 200% ebateadusliku klounimaski hulluse vastu telekapuldiga ei astu. Vaktsiini vastikuid mõjusid puldiga välja ei lülita. Seega au jalgpallile ja jalgpalluritele, nad esindavad pigem normaalsust ja inimlikkust, paraku.
Jalgpalli tulemuslikkust osatades tuleb arvestada ka Eesti pindala ning rahvaarvu, mis võrreldes Läti ja Leeduga on hale. Me oleme võtnud kindla kursi arvulisele vähenemisele ja territooriumi loovutamisele. Jalgpalli seisukohalt lootustandev arengukava – Island on veelgi väiksem ja kus ikka vajutavad maailmameistrivõistlustel! Me oleme sinnapoole teel. No vot, ja Maltalt oleme pähe saanud ning selle üle uhked.
Kui me nüüd ohtra poeviinaga Balti karikat tähistame, siis tuleks ikkagi Malta katastroofi ohvrite likku panemise eesmärgil rüübata ka pikem sõõm maltoosat, seda õige maitsvat linnasehõrgutist. Kusjuures jalgpallurite hulgas leiame ka harvaesinevat mehemeelt, kõik nad sugugi ei põlvita narkokurjategia aujärje ees. Kas te oskate nimeta mõne nii jultunud liberaali, feministi, leheafro või kõrgema riigiametniku ehk niinimetatud õppejõu? Mälumängu küsimus, kas pole?
Pole tähtis, mida jalgpall saavutab, kui palju resultatiivseid tagasisööte annab või kas keegi seda üldse vaatab, need on kõrvalise tähtsusega detailid. Ma loodan, et minu lugejate hulgas on arvukalt jalgpalliskeptikuid või koguni võitlevaid jalgpallieitajaid. Väga tore, ma loodan teid kõiki kohe jalgpalli sektantlikku kogudusse värvata.
Meil, jalgpallifundamentalistidel on oma pühakiri, selleks on Vaapo Vaheri „Jalgpall hingede öös: vutist eesti kultuuriloos” (kirjastus Pegasus 2010), kõigepealt loeme selle vaimustava teose kaanest kaaneni läbi ja siis otsustame, kas MM-il on sellele jõu- ja ilunumbrite tulevärgile midagi olulist lisada.
Vaapo Vaher on üks meie säravamaid esseiste ja kui ta võtab vaevaks jalgpallist kirjutada, siis on jalgpall oma olemasolu igati õigustanud. Kui me oleme jõudnud jalgpalli juurest Vaapo Vaheri lugemiseni, siis on võtmetähtsusega kultuuriväärtused juba meie valduses, ikka julgesti edasi. Okupeerime kirjanduse!
Kindlasti soovitan ma Vaheri loomingust lugeda ka Ardi Liivese monograafiat “Imelaps, kellest ei saanud geeniust” (Eesti Keele Sihtasutus 2007). See on oivaline sissevaade nõukogude eesti kirjanduse superstaari lagunevasse eraellu, koos detailse ülevaatega väärastunud kultuurielust alates stalinismist ja lõpetades igati kaasajale viitava ja tuttava stagnatsioonini.
Hiilgav stiil, suurepärane informeeritus ja siiras pahatahtlikkus on Vaheri kaubamärgid, midagi meelelahutuslikumat ja samas harivamat on üldse raske ette kujutada. Peab lugema, millegagi tuleb täita aeg vutivaatluste vahel ja kogu aeg ei saa ka magada, rügada, juua ega asju osta. Need tühjad hetked on soovitav pühendada lugemisele – see teeb tervisele head.
Jalgpallist Vaapo Vaheri lugemiseni on ainult üks samm ja kes kardab, et lugemine võib ta vaktsiini ära lahjendada ning ta sureb, see ärgu vaadaku ka telekast üldse mitte midagi. Tuleb ennast kas täielikult süstimisele pühendada või siis jäägitult teleka ekraani külge kleepuda, kolmandat võimalust ei ole.
Jalgpall ei ole oluline, aga jalgpalli juures on üks eluliselt tähtis aspekt – mõned keskenduvad jalgpallile. Ilma keskendumiseta ei saa olla mõistmist ja millele keskenduda, see pole üldse oluline – hr Vaher keskendus jalgpallile ja sai kõigest aru, pretsedent on loodud. Tee lunastusele on leitud ja kõigile avatud.
Vaadata jalgpalli ja mõelda sellele, mis toimub, on igati normaalne. Midagi keerulist siin ei ole, vaatame kuidas Vaapo Vaher kirgastumiseni jõudis. Ta istus teleka ette, lülitus jalgpalli lainele ja vajus mõttesse. Mis see veel on? Mis minuga toimub? Kuidas on see võimalik? Kes vastutab? Kas see ongi lõpp?
Need on filosoofia põhiküsimused: kust see jama tuleb? Kuidas ma selle supi sisse sattusin? Kas kaugemas tulevikus on võimalik kuidagi välja rabeleda? Kas Balti karikas päästab mu surematu hinge? Kas ma olen õnne tipul? Õige vastus on igal juhul jah, on jah väljapääs. On kindlasti, kui mul õnnestub mingil kombel mõtlema hakata. Ajalugu tunneb juhtumeid, kus jalgpall käivitas intensiivse mõttetöö. Vaapo Vaher. Fakt.
(:)kivisildnik
Sanga talus
12.06.2021