10.04.2021
(:) kivisildnik
Valitsuse otsus nimetada ühiskonnaelu korraldamise dokument valgeks raamatuks on kas võhiklikkuse tipp või kõige alatum rahva kannatustele sülitamine, kirjutab ( : ) kivisildnik.
Well, the Ukraine girls really knock me out…
And Moscow girls make me sing and shout
“Back in the U.S.S.R.”
“The White Album” 1968
The Beatles
Kõik väga austatud Kaja Kallase ettevõtmised on seni olnud kas naeruväärsed või totrad, valge raamatu projekt on aga silmapaistev oma ainulaadses mainekujunduslikus nurjumises. Valge raamat on väike samm võitluses nakkusliku vanadussurma vastu, kuid suur samm miljoni vaese maa vaimses ja moraalses mandumises.
Projekti nimi on laenatud nn homokirjanduse nn klassikast. Jean Cocteau, kes süsteemsest omasooiharusest kunagi saladust ei teinud, on 1928. aastal anonüümselt ilmunud homoromaani Le livre blanc (ingliskeeles kas The White Paper või The White Book, maakeeles siis “Valge raamat”) autor. “Valget raamatut” kirjeldatakse kui malbelt homoerootilist ja pooleldi autobiograafilist teost.
Cocteau ei ole kunagi oma autorsust eitanud ja romaani hilisemad väljaanded on varustatud tema eessõna ja illustratsioonidega. “Valge raamat” algab nii, tsitaat autori vabas tõlkes: “Niipalju kui ma mäletan, ja isegi kõige õrnemas eas, kus mõistus veel kihu ei varjuta, leian jälgi oma armastusest poiste vastu. Olen alati armastanud tugevamat sugu, mida nimetan põhjendatult tõeliseks seksiks. Minu õnnetused tulid ühiskonnast, mis mõistab harulduse hukka kuriteona ning sunnib meid oma kalduvusi moonutama.”
Eesti liberaalsel lugejal ja soomuutmise lainele häälestatud noorsool ei ole võimalik “Valge raamatu” tõlget lugeda ja selle mõju väga austatud Vana Kallase tütre projektiga võrrelda. Kuid olukord ei ole siiski päris lootusetu. Lauri Leesi algatatud raamatusarjas Europeia on ilmunud valik Jean Cocteau näidendeid ning tema narkosõltuvusest pajatav pihtimuslik “Oopium” on ilmunud EÜS Veljesto kirjastuse tootena 1997. aastal, tõlkinud ja eessõna kirjutanud Hasso Krull.
Feministliku türannosauruse Joan Didioni 1979. aastal ilmunud esseedekogu kannab sama nime, mis hipide kollektiivi The Beatles 1968. aastal valminud kaksvinüül – The White Album. Hipide loominguga me oleme ilmselt tuttavad, “Valge albumi” esimese plaadi esimene ja väga kuulus lugu “Back in the U.S.S.R.” on kantud vastupandamatust kirest astuda vahekorda nõukogude naistestega Ukrainast, Moskvast ja Gruusia NSV-st.
Joan Didioni “Valge album” on aga juba palju kangem kraam, hipide ja Cocteauga ühendab feministi mõtisklusi progressiividele ja satanistidele kohustuslik meelemürkide manustamine ning mürgi õigustamine ja propageerimine, lisaks sellele aga paramilitaarse Mustade Pantrite partei sõjakad koosolekud ja vanglakohtumised Sharon Tate’i mõrvari ja valeprohvet Charles Mansoni jüngri Linda Kasabianiga. Ühesõnaga ilgus kuubis, ja mida muud ongi “Valge raamatu” või “Valge albumi” nimeliselt produktilt oodata.
Kellel süda pahaks ei lähe, võib vaadata ka Mansoni hipide tegevusest inspireeritud telesarja “Aquarius” NBC 2015–2016. Mõistlikum on aga lugeda raamatut Helter Skelter: The True Story of The Manson Murders 1974, autoriteks Vincent Bugliosi ja Curt Gentry. Mõrvarhipide tõestisündinud loo autorid rõhutavad korduvalt, et Charles Manson oli The Beatles’i plaadi The White Album fänn ja koletu mõrv oli lambalikult määgivast narkomuusikast inspireeritud.
Olgu selle öökimaajava maailmakultuuriga kuidas on, me võime öelda, et keegi niikuinii Cocteau raamatuid ei loe, muinaskarvandeid ei kuula ja dekadentlikke telesarju ei vaata, ja kui vaatabki, siis ei saa aru ja ei jäta meelde. Ka eesti kultuuris on “Valgel raamatul” iseäranis võigas, verine ja inimvaenulik tähendus. Hullemat lihtsalt ei ole.
“Valge raamat: eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940 – 1991 / Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon” ilmus Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaandel aastal 2005. Vello Salo eessõnaga. See on raamat surmast, orjastamisest, vägivallast, massirepressionidest ja ühest verisemast perioodist meie ajaloos.
Eestis kirjutatud “Valge raamat” on inimsusevastaste kuritegude antoloogia. Nimetada mingi hämarat produkti valgeks raamatuks on kas võhiklikkuse tipp, kõige alatum rahva kannatustele sülitamine või siis hoopiski vihje sellele, mis meid ees ootab. Kes teab? Mõistlik ei tundu ükski eelnimetatud variant.
Kui mingile riiklikule projektile pannakse nimeks “Valge raamat”, siis kõlab see iga vähegi eesti ajalooga kursis oleva inimese jaoks nagu projekt “Gulagi arhipelaag”, projekt “Holokaust” või projekt “Pol Pot 200”. Lisame siia juurde maailmakultuuri “Valgete raamatute” homoasjanduse, narkomaania, sotsialismi, rituaalmõrvad ja hipide alatu demagoogia, siis on pilt täielik, paremini väga austatud Kaja Kallase poliitikat ei suudaks ka Tammsaare sapine publitsistisulg kirjeldada.
Tõsi, on ilmunud ka üks “Valge raamatu” nime kandev käkk bürokraatlkus keeles, mitte midagi ütlev ja nürimeelne üllitis – „Valge raamat: Euroopa tulevik: mõttearendusi ja tulevikustsenaariume EL 27 jaoks aastaks 2025”. Hea, kui ka meie valge raamatu üritus piirduks poolemeelse mölaga. Loodame parimat.
Et aga lõpetada positiivses võtmes, siis soovitan kõigil lugeda läti klassiku Jãnis Jaunsudrabinše “Valge raamatut”, see on üks parimaid raamatuid lapsepõlvest ja süvaminevikust, ilmunud maakeeles Eesti Kirjanduse Selts väljaandel 1929 lühendatult ja 1975. aastal. Ei ole lapsik, ei ole piinlik, ei ole tühine, ei ole loll – see ei ole üldse “Väikese Illimari” moodi.
( : ) kivisildnik
9. aprilill 2021
Pärnus