10.10.2020
(:) kivisildnik
“Hirm vangla, laagrisse sattumise, tööst ilma jäämise, perekonna, sugulaste ja muu pärast… Sellisena on raamatus «Kultuurigenotsiid Eestis» loetletud kultuuriharitlaste käitumise ja tegevuse peamisi motiive Stalini valitsemisajal. See oli väga karm aeg…”
Nii tutvustas Immo Mihkelson 2005. aastal Argo kirjastuse raamatut “Kultuurigenotsiid Eestis: Kunstnikud ja muusikud 1940–1953” autoriteks Toomas Karjahärm ja Helle-Mai Luts. See on võigas ja verine, kuid ajalooliselt autentne ülevaade ühest inimsusevastasest kuritööst, soovitan lugeda.
Teos sisaldab huvitavat lisamaterjali, nt tapetud, vangi pandud, küüditatud ja muul viisil represseeritud ning välismaale põgenenud kunstiharitlaste nimekirjad (paraku hulluksläinuid eraldi välja ei tooda), samuti ametlikke dokumente KGB arhiivist, mis kajastavad loovintelligentsi terroriseerimist.
Mõistagi ütleb selle peale iga liberaalne ja progressiivne intellektuaal, et milleks minevikku takerduda, eluga tuleb rõõmsalt edasi minna. Paraku ootab meid ees vihakõne kriminaliseerimine, mis on meie poliitilise eliidi projekt, viis eurosaadikut seitsmest pooldavad uut kultuurigenotsiidi.
Mõistagi on nii liberaalne poliitiline nomenklatuur kui ka neile ustavad kultuurilakeid täielikud võhikud nii ajaloo kui kultuurigenotsiidi alal. Pole ka imestada, kommar Jõerüüt just halas, et ülikoolidest on kadunud eesti kirjanduse ajalugu ja eesti kultuurilugu. Ja ega neid ole piiride avamiseks ja laste soomuutmiseks tarvis.
Vihakõne kriminaliseerimine on kõige ehtsam kultuurigenotsiid ja see tabab kõige valusamalt meie kirjanduse abordijäänuseid ja ajakirjanduse reostatud varemeid. Kaotada ei ole enam palju, kuid inimeste vangipanemine soroslikule jõugu omavoli alusel on siiski ilmne liialdus, hakkate kalduma maoismi-polpotismi, seltsimehed.
Muidugi ei häiri meie kirjanikke aga ka lehehottendotte lähenev sõnavabaduse piiramine ja tsensuur. Nad on kindlad, et vangla ootab ainult mind, mitte neid. Eksivad, armetud onkiloonid. Stalinismi ja maoismi kogemus näitab, et kotti saavad ka punareied, iga revolutsioon sööb oma madala toiteväärtusega lapsed ära.
Bolševikud ajavad kõigepealt kotti menševikud, esseerid, anarhistid ja sotsiaalselt lähedase, neile järgnevad Trotski, Beria ja muud jätised. Selles mõttes võiks vihakõne seadust isegi pooldada, istud kannatlikult betooni peal ja varsti on sm Ahto Lobjakas samas kongis ülemisel naril. Ma salajas loodan muidugi mõnd teenekamat kultuuriheerost vestluskaaslaseks, võiks olla Priit Pärn või Arvo Pärt.
Kirjanikel on muidugi suht savi, nad kirjutavad harva ja üldjuhul arusaamatut pläma. Hetkel see muidugi kedagi ei sega, aga stalinistidel oli hämarusejüngritega lühike jutt, sa kas oled proletaarne kirjanik või rahvavaenlane ja lähed Siberisse. Küllap jõuavad ka meie progressiusu kuulutaja nii kaugele, et sa kas kirjutad homoseksuaalsest-multikultuursest õnnest või kolid türmi.
Hetkel ei oska ma nimetada ühtegi progressiivset kirjanikku, kes oma loomingus massiivselt, ühemõtteliselt ja selgelt oma totakat maailmavaadet väljendaksid. Artikleid kirjutades on nad suured anaalfilosoofid, raamatud on aga ka ikka tagurlik väikekodanlik saast, ja palju neidki on, kes aastas korra lehejutu kokku saavad. Vähe, piinlikult vähe.
Minu poolest võivad nad vihakõne kriminaliseerimise seadustada, ma kirjutasin ettenägelikult geniaalse raamatu “Nokulaulud lastele”, selle kõrgetasemelise teose rahastamisest punatagurlased keeldusid, nüüd ootab neid kaabakaid tõsine jutuajamine inimõiguste asutuse ja politsei koostööorganiga. Jõudu külamehed.
Mina olen hetkel Eesti kõige progressiivsem kirjanik, ja kes minuga möliseb, sellel on kohe kari advokaate ja inimõiguslasi seljas. Ma tahan näha, kuidas minu represseerimist jätkatakse, ma ajan laste homohariduse ja soomuutmise asja, ärge segage.
Juba täna valitseb Eestis hirmuõhkkond, keegi ei julge sotsiaalmeediaski oma mõtteid avaldada, ei julgeta tõepoegagi laikida, asi on läinud nii hulluks, et ebasoosingusse langenud kirjaniku tuttavad lahkuvad tema sõbralistist kampaania korras ja nõuavad Kirjanike Liidu eestseisuselt kolleegi väljaviskamist. Tavaline stalinism.
Ma tahan näha nende argade limukate lõustasid, kui vihakõne paragrahvi alla läheb ja nad üksteise peale kaebama hakkavad. Kultuuriraha on isegi vähe, kõik konkurendid, eriti, vanemad ja teenekamad tuleb vangileivale sokutada. Vahet pole, kroonulobi nii ehk teisiti.
Soovitan lugeda stalinistlikku kultuurigenotsiidi kohta, paljud asjad tulevad tuttavad ette, ja see mida veel pole toimunud, juhtub lähitulevikus. Arengud on masendavad. Meil planeeritakse totaalset kultuurigenotsiidi ja kultuurikorüfeed vaikivad nagu lambakari.
Isegi peapiiskop julges mainida, et kristlaste suid valmistutakse sulgema ja seda kurdab äärmuslikult kroonutruu luterlane. Mõtlemapanev fakt.
( : ) kivisildnik
9.10.2020
Pärnus, siin on ilusam kui teil seal