Kobarkriis muudab Euroopas palju ja loodetavasti mõistlikkuse suunas

Praegu on maailma pilgud Ukrainal ja tuleviku peale ei mõtle veel keegi, kuid midagi võib juba ennustada, mis juhtuma hakkab, seda just läänemaailmas.

Läänel on seni olnud kolm kriisi väljaspool Ukrainat: rändekriis üle Vahemere ja Balkani kaudu; väidetav kliimakriis; koroonakriis ja nüüd siis Venemaa suunal julgeolekukriis, mis on esimene, mida Lääs hallata ei suuda.

Rändekriis rabas Euroopat, kuid see oli vähemalt Lääne-Euroopale meeldiv kriis, kuigi tekitas ohtralt probleeme terrorismi, kuritegevuse ja kultuuriliste kokkupõrgete kaudu – aga ometi olid rändlejad Euroopa vasakliberaalidele omad, mistõttu rännet ei ole siiani isegi asutud peatama, migrandid on Euroopale pühad.

Esimene koht, kus massimigratsioonile piirid ette pandi (lisaks Ungarile ja Poolale, keda Brüssel selle eest siiani nuhtleb), olid Poola, Leedu ja Läti ja sinnagi kostab ikka veel Brüsseli hurjutamist pidava piiri pärast. Seda rännet ei oleks lubatud kunagi peatada, kui see poleks olnud seotud Valgevene hübriidsõjaga.

Nüüd on Euroopasse paiskumas sõjapõgenike laine Ukrainast ja see võib tõsiselt kinni panna rände üle Vahemere – kõigil Euroopa vabaühendustel, pagulasabidel ja vasakliberaalsetel valitsustel saab olema tegu ukrainlastega, aafriklased pannakse tõenäoliselt pausile, sest neid Euroopa enam poputada ei jõua.

Kliimakriis, mida liberaalne maailm mõnuga nämmutama hakkas, rändab ilmselt samuti sahtlisse. Väidetavalt on Vene väed Ukrainas puruks tulistanud radioaktiivsete jääkide hoidlaid, gaasijuhtmeid, kütusemahuteid ja teisi selliseid objekte – nüüd tuleb maailmal tegeleda reaalse keskkonnasaastega, mitte väljamõeldud CO-tõrjega. Ülemaailmses kriisis jääb riikidel üha vähem raha, et tegeleda mingite gretathunberglike projektide rahastamisega, mis laastavad ka majandusi.

Koroonakriisiga, mis küll rabas, aga laskis ka kõiksugu ebademokraatlikke lollusi katsetada, on lood samuti õhtul – kui sõda Ukrainas venib pikemaks, paiskub Euroopasse miljoneid, keda ei saa panna maske kandma, vaktsiinipasse tegema ja kiirteste läbima. Ilmselt taandub pandeemia lihtsaks raskema gripi laineks.

Pealegi tuleb kõigil riikidel hakata relvastuma. Saksa maavägede ülem Alfons Mais kirjutas hiljuti: “Võimalused, mida me saame poliitikutele (NATO) toetuseks pakkuda, on äärmiselt piiratud. Bundeswehr “on sama hästi kui paljas.” Nüüd investeerib Saksamaa riigikaitsesse 100 miljardit dollarit ja hakkas ka Ukrainale relvi tarnima. See on tohutu pööre Saksamaa poliitikas, aga sama tuleb teha kogu Euroopal, kes laskis kaitsekulutused alla, kui Ameerika mandrit kaitses.

Hea asi on veel seegi, et nüüd hakkab ka Lääne-Euroopa tõenäoliselt üle saama sinisilmsest lootusest, et Putin ja Lukašenka muutuvad, ning kas paneb neile korralikud päitsed pähe või siis heidutab piisavalt, et diktaatorid enam urust välja ei roniks. Muidugi kui Ukraina kriis suudetakse lõpetada Venemaa taandumisega.

Koroonakriis on neelanud tohutud rahad, kliimavõitlusesse on neid samuti ohtralt maetud, migrantide vastuvõtt Euroopasse on ka kulukas olnud ja nüüd tuleb Vene-ohus Euroopal oma armeed ka üles ehitada – heaoluühiskond on sama hästi kui lõppenud. Tuletagem meelde, et Nõukogude liit purunes samuti paljude kulukate sündmuste kokkusattumisel: Afganistani sõda, Tšernobõli katastroof, Gorbatšovi “kuiv seadus”, mis jättis riigi alkoholi müügist saadava rahata, nafta- ja gaasitööstuse ülekolimine Lääne-Siberisse ja veel mõned kulukad asjad.

Tahaks väga loota, et see kobarkriiside aeg tõmbab vasakliberaalses Euroopas koomale paljud asjad: lõpeb majanduspagulaste nunnutamine, igasuguste seksuaalvähemuste ja “soolise voolavuse”ülistamine, poliitkorrektsus ja tühistamismaania – sest hädas rahvastel pole lihtsalt enam aega tegeleda heaoluühiskonna väljamõeldistega, kui hull diktaator ähvardab tuumarelvaga. Ehk laseb ka Brüssel oma sappi Ungari ja Poola suhtes maha ja hakkab Euroopa Liitu võrdsete suveräänsete rahvusriikide liiduna nägema.

Muidugi peab kõigepealt lõppema kriis Ukraina ümber ja seda Venemaa tagasitõmbumisega.

Jüri Kukk, toimetaja