Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kohus ennistas tudengi lavakasse – kui kohtunikud otsustavad oma ala spetsialistide töö üle, on see väga halb märk

-
18.11.2020
Kohus
© UU

“Oleme siis sealmaal, et kellegi kunstimeisterlikkuse, loomingulisuse ja võimekuse üle otsustavad enam mitte spetsialistid, oma ala meistrid, kes isikut on aastaid jälginud ja kes tunnevad seeläbi hästi tema tugevusi ja nõrkusi, võimeid ja taset, vaid kohus.

Mulle näib, et me oleme kohtule andnud volitused ja võimu, mis kaugelt ületab kohtu pädevuse ja võimed. Me võime ju nii jõuda selleni, et näiteks Eesti Laulu võitja, arhitektuurikonkursi või mõne maalikunstniku töö üle näitusel või kellegi heliloomingu üle hakkavad otsustama mitte asjatundjad, vaid kohtunikud.

Seekord juhindus kohus teatavatest formaalsetest puudustest, kuidas tudeng eksmatrikuleeriti ja tudeng ennistati. Kuid üldisemalt on see pretsedenditu ja ka täiesti ebaloogiline, et kellegi tunnistab näitlejaks, maalikunstnikuks, arhitektiks, luuletajaks, lauljaks, kirjanikuks, dramaturgiks, heliloojaks, instrumentalistiks jne. kohus.

Näib, et me oleme end oma seadusandlusega ikka kenasti nurka värvinud. Me oleme ise endale oma riigis oma seadused teinud, aga oleme nüüd äkki omaenese seaduste vangid. Ja me ei oska sellest vanglast enam kuidagi väljapääsu leida. Vastupidi – me teeme uusi norme ja reegleid aina juurde, lootes nende abil saavutada mingit seaduste selgust ja kooskõla, vastavalt oma elu korrastatust ja lihtsust… aga pärast avastame, et meie vanglakamber on veelgi kitsam ja trellid meie akende ees veelgi paksemad.

Näib, meil valitseb tendents ja soov absoluutselt kõik oma elus ära normeerida ja seadustega ära määratleda. Kuid me ei märka, et sel moel teeme me oma elu üksnes iseendile raskemaks. Ja üha sagedamini me seisame seepärast vastamisi juba totruse piirini ulatuvate probleemidega, suutmata neid lahendada.

Kusagilt lugesin, et kui kusagil USA-s soovib mees kutsuda naise kohtamisele ja pärast ehk õhtusöögile, siis peab ta oma väljavalituga eelnevalt sõlmima vastava lepingu kohtamise kohta, mis reguleerib mõlema käitumise ja teod piinliku täpsusega.

Teine näide meie absurdist on meie keel, meie kõige tavalisem kõne, meie emakeelsed sõnad. Ka FB-s. Me ei saa enam üksteisega vabalt oma emakeeles rääkida, sest keegi võib meid meie sõna pärast kohtusse kaevata, kui talle miski lihtsalt ei meeldi. Ka siin on kohus ja seadused need, kes ütlevad, mida tohib rääkida, mida ei tohi rääkida. Lausud vale sõna – sa võid pärast maksta “solvunule” tuhandeid ja tuhandeid ja olla pärast paljas nagu püksinööp.

See näitlejaõpilase üle kohtulaua ees otsustamise kaasus pole oma sisult targem. Kui õpilaselt küsiti, et miks ta sellise tee näitlejaks saamiseks valis, siis oskas noor neiu vaid seletada, et ta lihtsalt nii-nii tahab näitlejaks saada! Ja kõik. Mulle aga näib, et oma rumaluses on ta endale kui tulevasele näitlejale juba ette paksu rasvase risti ise peale tõmmanud.

Me riietame end kogu ühiskonnaga seaduste hullusärki ja siis karjume appi, et meie elu selles hullusärgis on raske, keeruline, otse võimatu. Ma tõesti ei saa aru, miks me seda endale teeme.”

Harri Kingo, poliitikavaatleja