Juba ammu on tehtud ettepanek kuulutada liberaalses Läänes tekkinud nähtus nimetusega “poliitkorrektsus” inimsusvastaseks kuriteoks, sest tegelikkuse varjamine soodustab negatiivseid protsesse. Kindlasti tuleks kriminaalseks nimetada ka vasakliberaalses maailmas levinud kohustuslik “sallivus”.
Kui räägitakse nn võõravihast (ekslikult kasutatakse selle asendajana sõna “ksenofoobia”, mis tähendab võõrahirmu, ja seda on aastatuhanded inimkonda väga tugevalt kinnistanud, sest võõrad on alati sõjaga ja teiste vara üle võtma tulnud), siis sellega tembeldatutelt nõutakse samuti kompromissitut sallivust mistahes migrantide ja vallutajate vastu, mida lihtsalt ei saa tulla, kui muidugi aju pole eelnevalt läbi pestud.
Vaadelgem eestlaste ja venelaste suhteid – kas siin saab üldse ksenofoobiat mitte olla? Venemaa on sajandeid tulnud siia tule ja mõõgaga ning eestlaste maad omale tahtma, ta meid hävitanud ja küüditanud. Sellist võõrapelgu on lihtsalt võimatu kõrvaldada, öeldes “Olge sallivad!”, seda enam, et Putin on uuel sõjakäigul ja suurem osa idanaabri ühiskonnast toetab teda.
Eesti venelased tähistavad 9. maid, mis meile tähendab okupeerimist ja küüditamist. Päris suur osa siinsetest venelastest on kas avalikult või südames Ukraina vastu ja Venemaa poolt – kuidas saab meilt üldse eeldada piiritut sõprust ja sallivust nende vastu?
Seda enam, et viimastel aastatel on liberaalsete valitsuste korraldatud sisserände tulemusel vene keele positsioon sedavõrd tugevnenud, et eesti keele kui riigikeelega ei saa enam paljudes kohtades hakkama – kust peaks tulema eestlaste sallivus, kui ees ja taga kuuleb aina mahlakaid vene mitmekordseid ja oma maa libiseb võõraste kätte? Eestlaste sallimatus võõraste vastu on selles kontekstis pigem loomulik, kui ebaloomulik.
Ainus asi, mida eestlastelt venelaste suhtes tasub oodata, on rahulik kooseksisteerimine ja sedagi juhul, kui sisserännanud rahvad tunnistavad eestlaste õigust oma kodumaale – ilastavat “sallivust” mistahes hinna eest siit ei tule.
Või võtkem “rassismi” – mis põhjus on meil neegritesse hästi suhtuda kui absoluutses enamuses Aafrika riikidest sõditakse aastakümneid ja rahvas muudkui voorib sealt Euroopasse, muidugi hea elu peale? Miks pole Aafrika riigid 50-60 iseseisvusaastaga saavutanud seda, mida Eesti 30 taasiseseisvusaastaga, näiteks digiriigi osas? Ärgu räägitagu kolonialismist – Libeeria on iseseisev 1847. aastast, aga ei suuda tänagi jalgu alla saada. Mali ajas nüüd prantslased riigist välja – kas nad suudavad ilma “kolonisaatoriteta” toimiva riigi luua? Juba ette väheusutav…
“Rassism” ei ole mitte nahavärvist tulenev nähtus, vaid on tulnud aafriklaste suutmatusest olla üle hõimusuhetest, lõpetada katkematud verevalamised ja ehitada Aafrika üles. Aga nemad kurdavad nüüdki, et Ukraina sõda on aafriklased nälga määranud, sest steppide vili ei jõua enam nendeni. Miks peaksime me hästi suhtuma neisse, kes eelistavad ülesehitamise asemel sõdimist?
Sama jutt käib ka “homofoobia” kohta – miks peaks inimesed olema “sallivad” kapist tulnute osas, kui enamikule heteromeestest on geide “suhtlus” midagi sellist, mida nad ise kunagi ei teeks? Ei saa olla salliv asja suhtes, mida ise normaalseks ei pea. Kui siinkohal ütleb keegi, et mis teil teiste armastuse vastu on, siis vastus kõlab: mitte midagi, aga ärge suruge seda teistele peale, nagu juhtus alles sadade osavõtjatega “geipraidil” Tartus – nad ise ei peaks teistele nina alla hõõruma, kellega nad voodis on.
LGBTQ+ koostisosad on väga marginaalsed nähtused, aga ühiskonnas surutakse neid vasakliberaalide poolt positsiooni, nagu oleks heteroseksuaalsus vähemus ja homod enamus. Homoagenda on reaalse seisu proportsioonidest välja viinud ja see tekitab tegeliku “homofoobia”.
Neomarksismist nakatund liberaalne ühiskond ei taha tegelikku sallivust, vaid konflikte – see on ju näha, et kohustuslik sallimine ja armastus ei vii kuhugi, vaid tekitab pigem vastupidise reaktsiooni, kuid sellist lõhestavat poliitikat hoopis tugevdatakse. Selleks et rahvas barrikaadidele ajada, konflikte õhutada ja selle varjus oma oponendid Gulagi või Katõni saata.
Olukorras, kus peaaegu 8 miljardit inimest võitlevad Maa ressursside pärast, võivad sallivusele loota ainult need, kes algatasid kommunismi – praegu tasuks põhirõhk panna sellele, et need miljardid lihtsalt üksteist vähem notiks ja rohkem räägiks, kuidas koos hakkama saada. Tundub siiski, et “sallijad” tahavad need kaheksa miljardit pigem rohkem tülli ajada.
UU