Kohustuslik sallivus viib ükskõiksete pilkudeni hädasolijate suhtes

Arvamus,
- Updated
©Internet
Eestis hakkas naisõiguslus absurdiks muutuma pärast president Kaljulaidi salliva suhtumise ilmnemist “omadesse” naisepeksjatesse.

Liberaalses maailmas tehakse teaduse sildi all palju ideoloogilist tööd, millel pole teadusega mingit pistmist – nagu ka Eestis rahastamise osas kahtluse alla pandud võrdsusuuringud.

Ühiskonna arenguid kaardistavad uuringud võiks isegi asjaks olla, kui nad tooksid välja reaalsed arengud – paraku valmistavad ideoloogiliste uuringute tulemused ette pinda ideoloogiate pealetungiks.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ilmselt ei usu keegi, et läänelikul feminismil on midagi ühist naisõiguslusega, homoagendal geide lihtsa sooviga armastada ja olla armastatud samasoolise poolt ning rändekavadel sooviga aidata sõdade jalgu jäänud inimesi.

Selle tõestuseks on juba see, et ükski vähemusi esindav organisatsioon (LGBT, feministid, pagulasabid) ei pretendeeri ühiskonna loomulikule, südamest tulevale sallivusele, vaid kõik loodavad riiklikule repressiooniaparaadile – nad unistavad sellest, et riik paneks (vihakõne)seadustega nende sallimise paika. Ideoloogilised uuringud, nagu soolise palgalõhe otsingud, ongi selle saavutamisele suunatud.

Miks peaks meesjuhid, kelle seljas istub õiglusest röökiv ja rusikatega taguv feminist, võtma tõsiselt naiste ebavõrdsust palgasuhetes? Kümneid kordi ennem võtavad nad olukorra parandamiseks midagi ette oma südametunnistuse ajel, mõeldes neile kui naistele, emadele ja abikaasadele, kel on pered.

Tegelikult vajaks ühiskond selliseid uuringuid, mis näitaks agressiivsete vähemuste surve mõju ühiskonnale – kas see press, mis on Läänes homoagenda, sallivuslaste, rändepaktide, võrd- ja inimõiguslaste ning paljude muude ideoloogiliste survegruppide poolt algatatud on, ka reaalsuses “kaitstavate” elu kergemaks teeb?

Veelgi olulisem oleks teada seda, mis jääb vasakliberaalse ideoloogia totalitarismi puhul varju – kuidas väljendub kohustuslik sallivus inimeste varjatud käitumises. Ehk siis – kuidas käitub repressiivseadustega suukorvistatud inimene olukorras, kus esile tõstetud vähemus vajab tõsist abi? Ehk situatsioonis, kus inimene ei “vihakõnele”, ei diskrimineeri, ei ahista, vaid lihtsalt ei taha enam asjadesse sekkuda, sest mis nende “kaitstavate” probleemid üldse temasse puutuvad.

Kas näiteks Seattles moraalse terroriga kursusele “Lahtisaamine oma valgest olemusest” saadetud valge inimene astub Aafrikas viibides vahele, kui kohalikud algatavad uue Rwanda genotsiidi “hutud tutside vastu”? Kas kristlane, keda karistatakse selle eest, et ta keeldus usulistel põhjustel geipulma teenindamast, riskib neid päästes oma eluga, kui moslemid pilluvad geisid katustelt alla, nagu Iraagi linnas Mosulis?

Rootsi ühiskonda peetakse üdini feministlikuks, kus näiteks 93% mehe ja naise kohtumenetlustest lõpeb naise võiduga – mehed on sellises ühiskonnas toasusside asemel. Samas aga süveneb riigis sisserändajate, eriti naisi alamateks pidavate moslemite kuritegevus.

Kui nüüd moslemid näiteks rootslannat vägistama asuvad ja politseid pole no-go-tsooni oodata, siis kui paljud rootsi mehed naisele appi tõttavad? Eriti nooremad põlvkonnad, kellelt on juba ammu ära võetud tõdemus, et naised vajavad meeste kaitset, ja asemele istutatud arusaam, et naised valitsevad ühiskonda. Miks peaks kõigega hakkama saava feministkodaniku nimel oma eluga riskima, helistan, las politsei päästab!

Või kujutagem ette menufilmi “Titanic” kaadreid, kus paatidesse lubatakse ainult naisi ja lapsi – tulevikus ei öelda “Naised ja lapsed kõigepealt!”, vaid “Lapsed kõigepealt ja siis triibuliste nimekirjade järgi – üks naine ja üks mees, üks naine ja üks mees…!” Daame ja naisi ju enam pole…

Praegu on veel mitu põlvkonda mehi, kelles on kindel veendumus, et naine on mehest füüsiliselt nõrgem, ning teda peab igas olukorras aitama. Aga marufeminismi ja meestevihkamise süvenedes kasvab meeste seas solvunud ükskõiksus – las siis teevad, mida tahavad!

Nooremad põlvkonnad mehi saavad juba feministlikult ühiskonnalt arusaama, et naised ongi tugevamad, targemad ja asjalikumad – seega pole härrasmehelikkust ja mehelikkust enam vaja. Naistemarsil näost punasena “Minu keha on minu oma!” röökiv feminist ju tuge enam ei vaja, ei ukse avamisel ega ka kurjami neutraliseerimisel!

Ainult et maailmas süvenevad kriisiolukorrad, nii sõjalised, majanduslikud, klimaatilised kui ka pandeemilised – ja kui katastroof on käes, kas sooline võrdsus enam naisi kaitseb? Jutt ei käi isegi meeste solvumisest, vaid peatsest kindlalt sisse juurutatavast tõdemusest, et naine on tugev, ta ei vaja abi.

Aga kui üle ühe linna tuiskab orkaan (nagu Katrina New Orleansis) ja järsku mitte miski ei tööta, siis kuidas suhtuvad mehed naistesse, kui näiteks paat on vaja vette lükata? Tulevikumees tegeleb ilmselt oma asjadega ja laseb feministlikul kangelannal punnitada.

Marufeministlikud võitlused võivad varsti mõjutada isegi naistevastase vägivalla piiramist – kui mehed muudetakse feministide poksikottideks, siis miks peaks keegi nokauti löödud mees muretsema kiljete pärast kusagil kangialuses?

Eesti ei ole kaitstud ei sõja ega loodusõnnetuse eest. Kui meilgi surutakse vihakõneseaduste abiga läbi kohustuslik sallivus geide, neegrite, feministide ja igat masti vähemussurvestajate vastu, siis paljud on valmis katastroofikaoses nende agressorite nimel riskima? Mitte solvumise või kiusu tõttu, vaid olukorras, kus teise aitamine võib tähendada oma elu kaotamist – kas inimene ikka tõttab riskima nende pärast, kelle pärast ollakse tundnud ebameeldivaid olukordi?

Kui paljud mehed läheks soolise võrdsuse volinikku Liisa Pakostat orkaani südamest eluga riskides päästma? Ta pääseb ise välja, lähtudes selle ja selle seaduse sättest, mille järgi naised on meestega igati võrdsed! Või siis on sugu ainult sotsiaalne konstruktsioon meie peades ja päästmist vajab keegi seltsimees – vabatahtlikud palun!

Inimlikkust ja armastust ei saa kohustuslikuks ja selle puudumist karistatavaks teha. Inimestel peab teiste abistamine südamest tulema – kui see kohustuseks muudetakse, siis kaob see, mis sunnib ennast teise nimel kasvõi ohverdama.

Ega kohustuslikul armastusel ja sallivusel muud eesmärki olegi, kui ühiskonda lõhestada. Need, kes kaitset tegelikult vajaksid, ideoloogiatöötajaid ju tegelikult ei huvita, nad on vahend eesmärgi saavutamiseks.

4 commentsOn Kohustuslik sallivus viib ükskõiksete pilkudeni hädasolijate suhtes

  • Avatar

    Kuke jutul võiks nimi ka all olla. Kõigil arvamuslugudel peaks olema.

  • Avatar

    Need feministid ei ole tõesti ammu enam naisõiguslased, vaid mingid friikidest vihasõdalased. Mehed on need, kes kaitsevad riiki ja rahvast – on andnud oma elu sõdides kõige elamisväärse eest. Minu meelest see meeste vastu algatatud sõda on nartsissistlik, oma tugisambaid lõhkuv rumalus. Ja kahjuks on sõjas ikka nii, et üks pool kaotab, teine võidab. Selle sõja jätkumise puhul kaotavad kõik.

  • Avatar

    Mina suhtun kõnealustesse vähemustesse nagu sääskedesse või kärbestesse, neid on olemas, aga nad on äärmiselt tüütud (vähemasti aegajalt). Ei ,ma ei vihka neid, ei saa ka öelda, et ei salli. Nad ongi lihtsalt tüütud -ei muud. Satikate suhtes läheb asi füüsiliseks alles siis kui nemad lähevad minu suhtes füüsiliseks, aga see on looduses nii ette nähtud, ilma minu vereta ei ole neil elu ega sigimist. Mis on teie põhjendus, et te ahistate ühiskonda? Kusjuures mingi verejanulisus paistab aegajalt siit-sealt selgelt välja. Mis on teie põhjendus? Ilma vastuseta on väga vähe lootust mingile dialoogile, kui te seda üldse taotlete?

  • Avatar

    Venelastel on hea ütlus ” sallivate ” kohta – anna naine onule ja mine ise litsi juurde

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused