Kõik pole kuld, mis hiilgab. Ka e-residentsus mitte

Eesti inimestel on kombeks öelda: kõik pole kuld, mis hiilgab. Nii on lood ka kuulsa e-residentsusega, mis naudib suurt populaarsust.

Uuringufirma Norstat äsja ilmunud uuringust ilmneb kõrge toetus e-residentsusele Eesti inimeste seas. E-residentsust peab Eestile kasulikuks 80 protsenti kohalikest elanikest, mis tähistab sel kuul seitsmeaastaseks saanud programmi ajaloo suurimat toetust Eestis, kirjutab BNS.

Alahindamata e-residentsuse tähtsust Eestile võiks küsida – kui palju teab tavakodanik e-residentsusest ja kui palju ta ise sellega kokku puutub? Tõenäoliselt mitte eriti, ta on vaid kuulnud sellest ja usub, et see on hea asi. Sellele viitavad ka laused uudises: “Samuti selgus uuringust, et poolte Eesti inimeste jaoks on e-residentsus üks säravamaid taasiseseisvumise jooksul ellu viidud ideid. Eestis suureneb elanike hulk, kes teavad vähemalt ühte e-residenti, tunnevad mõnda e-residendi asutatud firmas töötavat inimest või tuttavat, kelle ettevõte pakub e-residentidele tugiteenuseid.”

Eestis ongi kombeks mängida arvudega – näiteks räägitakse kõrgest toetusest Euroopa Liidule, mis on õige selles taustapildis, et integreerumist Euroopasse peetakse julgeolekulistel kaalutlustel ja Venemaad peljates õigeks. Samas kui harutada lahti Brüsseli poliitika üksipulgi, näiteks võtta Euroopa Komisjoni soov võim enda kätte koondada või migrante vastu võtma sundida, siis on toetus kõvasti väiksem. Inimesed toetavad EL-is olemist, kuid mitte alati Brüsseli poliitikat.

Sama toimub ju ka paljude teiste asjadega – näiteks on toetus Rail Balticule suhteliselt kõrge, sest inimesi see hetkel ei eriti puuduta, tavakodanik ei plaani veel sellega reisimist ja teda ei huvita eriti ka ehituse kulg, näiteks avamise nelja-aastane hilinemine. Ta mõtleb: noh, las teevad, ega asjad sellest hullemaks ikka ei lähe.

E-residentsuse tegelikku tausta paljastavad kõlavad loosungid. “E-residentsus on globaalselt üks tugevamaid riiklikke brände, mis suurendab Eesti diplomaatilist mõju nii äris, kultuuris kui ka välispoliitikas. Järgmisel aastal loodame jõuda maagilise 100 000 e-residendini, mis tähendab, et Eesti heast käekäigust huvitatud kogukond paisub endiselt kui pärmil,” räägib ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt. Või: “E-residentsuse programmi tegevjuht Lauri Haav tõi välja, et programmi mõju Eesti digiriigi tutvustamisel ilmestab ligi 20 000 kajastust rahvusvahelistes meediakanalites, sealhulgas tippväljaannetes nagu The New York Times, Forbes, Bloomberg ja BBC.”

Kiidusõnu on veelgi: E-residentsuse nõukogu esimehe Taavi Kotka sõnul on e-residentsus sipupükstest välja kasvanud ja riikliku iduettevõttena asutatud programm on sisenenud järgmisesse kasvufaasi. Selle hea näide on uute e-residendi digi-ID väljastuskohtade avamine Lõuna-Aafrika Vabariigis, Singapuris, Tais ja Brasiilias tänavu kevadel. “E-residentsus võimestab ettevõtjaid üle maailma täitma oma unistusi ja saama osa Eesti läbipaistvast, vähese bürokraatiaga ning turvalisest ärikeskkonnast,” ütles Kotka. Kas me ikka oleme sellised?

Kiidulaulus paistab silma see, et keegi saab e-residentsusest kasu, aga kui palju saab sellest kasu Eesti riik? Või oleme me lihtsalt ühe asjaliku lahenduse pakkuja, mida kõik kasutavad, aga meile endile jääb ainult au ja kuulsus? Seda peaks lahti seletama neile inimestele, kes arvavad, et e-residentsus on imetore asi.

Päris paljud varem avaldatud lood panevad kiidulaulus kahtlema.

Jüri Kukk, toimetaja

Riigikontroll: kriminaalid saavad liialt lihtsalt Eesti e-residendiks

INTERVJUU | Lahkuva juhi ootamatu tunnistus: e-residente ei huvita tegelikult Eesti e-teenused

LHV: e-residentsus on vastuolus rahapesu tõkestamise reeglitega