Kõikehõlmava võrdsuse juurutamine ei lõpe mitte võrdsuse, vaid anarhiaga

Eestis hakkab üle mõistuse minema presidendi algatus laiendada Põhiseaduses kirja pandud võrdsuse põhimõtet lausa kõigile ja kõigele.

Maailmas on palju asju, mille puhul ei saa võrdsuse põhimõtet rakendada – näiteks kodaniku ja mittekodaniku vahel, kui jutuks on kodanikuõigused. Täielik võrdsus muudaks täiesti mõttetuks senise seadusandluse, milles tuleks võrdsustada iga inimene, kelle aadressiks on Maa.

Eestis on sellise seadusandliku anarhismi vohamist märgata näiteks samasooliste puhul, kellel pole abiellumiseks Eestis juriidilist õigust, kuid samas tahetakse välismaal sõlmitud geiabielud siin kehtivaks kuulutada. Kisa on lahti läinud ka peatse abielureferendumi puhul, kus opositsioon viitab mittekodanike kõrvalejäämisele, unustades selle, et mittekodanikel pole kusagil kodanikega üksühele võrdseid õigusi.

Õiguskantsleri teisipäevasel kohtumisel Riigikogu saadikutega küsis Tarmo Tamm: “Ma olen teiega sama meelt Ukraina võõrtööliste suhtes, sest nendel ei tekkinud ühtegi õigust ennast kaitsta. Samal ajal need peremehed, kes nad siia tööle palkasid, minu teada nendele pole isegi märkust tehtud. See selleks, aga ma küsin sellise ebaõiglase või võrdse kohtlemise pärast, näiteks ka spordivaldkonnas. Meil teatud riikidest lubatakse sportlased sisse ja siis järsku ei lubata, nüüd isegi Eesti rahvuskoondis peab mängima Lätis ja laulma Läti pinnal Eesti hümni, Eesti riiki esindama. Ja sama asi kehtib ka võõrtööliste kohta, riikide gruppe on võimalik eristada – Euroopa Liidu riigid, Schengeni riigid ja kolmandad riigid. Kas nendel ei peaks olema tingimused võrdselt, et kas on võimalik ühtedel riikidel panna ühed nakkuskordaja näitajad, teistele teised, et kas neid riike ei peaks võrdselt kohtlema?”

Selline lahmiv võrdsustamise nõudmine on mõistusevastane. Kõigepealt eri riikide gruppides – EL-il on omad seadused, Schengeni tsoonil omad ja erinevatel Kolmanda maailma riikidel omad. Võrdsust ei saa laiendada EL-ilt kolmandatele riikidele – Euroopa Liit kaitseb seadustega suuresti oma majandusruumi ja seda just väljaspoole jääjate eest. Tööjõu liikumine EL-i piires käib oma reeglite järgi, väljaspoolt EL-i tulijatele on reeglid teised. Päris kindlalt ei saa keegi võrdsustada Taanist ja Nepaalist, Jaapanist ja Põhja-Koreast tulijaid.

Ka pandeemia vastu võideldes on ühtedel riikidel ja riikide gruppidel ühed meditsiinilised ja juriidilised reeglid, takistamaks viiruse levikut, teistel aga teised. Hea näide on Rootsi, kes kehtestas teiste riikidega võrreldes omad leebemad nõuded, mille tõttu naabrid nende kodanike liikumist piirama asusid – erinevused on suveräänsete riikide õigus asju oma pilguga näha ja otsustada. Seda enam, et ka meditsiinilised reeglid võivad riigiti erinevad olla.

See, kuidas üks riik otsustab riigiti sisselubatavate inimeste üle, oleneb nende hinnangust olukorrale vastavates maades. Lisaks nakkuste arvule tuleb arvesse võtta ka näiteks riigi tervishoiusüsteemi võimekust tegelikku olukorda hinnata. Türkmenistan ei tunnista tänaseni haigestunute olemasolu oma riigis – kas Eesti peaks sel pinnal lähtuma võrdsusest ja lubama türkmeenid siia võrdselt näiteks türklastega, kes on pandeemia ja haigestumised registreerinud?

Iga hinna eest võrdsust ei saa tekitada ei võõrtööliste ega ka sportlaste osas – Soome sportlaste tervisenäitajad on kindlasti usaldatavamad kui India omadel. Eesti ja Euroopa Liit asuvad mistahes küsimuses ikkagi kõrgemal usaldatavuse tasemel kui näiteks Aafrika maad – see on arenguline küsimus. Võrdsustada kõiki ainult seetõttu, et meie ühine nimetaja on homo sapiens, on kõike muud kui mõistlik.