KOLUMN Kui Euroopa föderaalsed hüved tunduvad rahvusriigist etemad, siis tulebki see välja öelda

Arvamus,
©Uued Uudised
Eestil tuleb valida oma koht maailmas. Pilt on illustratiivne.

„Minu noorusaegadel oli Moskva põhjatu rahakoti toel ka tuhandetel eestlastel võimalik mõne riigiettevõtte (nojah, ega tollal teistsuguseid ei olnudki) kontoris tegeleda mingi täiesti mõttetu ja konti mittemurdva „tööga“, mille eest maksti samas enam-vähem normaalset äraelamist võimaldavat palka. Enamus nälga ei näinud, iive oli korralik, laenuorjust ei tuntud.

Siis selgus ootamatult, et Moskva rahakotil tuli siiski põhi ette ja sinna see „paradiis“ kadus.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ei taha kuidagi oma noore põlve elu tagasi, kuid ei saa eitada, et mitmeid inimlikke plusse siiski oli. Seetõttu mõistan ma ühtlasi täiel määral neid, kes siiralt usuvad, et kellegi suurema, tugevama, rikkama ja võimsama hõlma all või koosseisus oleks parem ja mõnusam. Ma küll ei ole nendega nõus, kuid saan neist aru.

Omal ajal oli ka selline tore ütlus, et kui tahame hästi elada, siis tuleb Rootsile sõda kuulutada ning kohe ruttu alla anda, et kuningriigi rüppe pääseda. Tänasesse Rootsi vist küll enamik enam ei tahaks, ega põhimõte peaks arusaadav olema.

Seega, kui võtame eelduseks, et mingis suuremas koosluses ongi parem, siis selle saavutamise hind on ju lihtne ja käepärane – loobumine oma rahvuslikust iseseisvusest.

Ning just nii tuleks sellest ka avalikult, avameelselt ja ausalt rääkida.

Ole sa liberaal või konservatiiv, valge või must, hetero või gei, naine või mees – kui sul mingigi terve mõistus on olemas, siis saad aru, et on absoluutselt jabur rääkida iseseisvusest riigi puhul, mille sotsiaal-, rahandus-, kaitse-, haridus- või põllumajandusalased ja kõik muud õigusaktid on allutatud mingitele „kõrgematele“ määrustele, eeskirjadele või otsustele.

Jätame kõrvale küsimuse, kas nii on hea või halb. Kuid rääkida iseseisvusest on sellisel puhul täpselt sama idiootlik, kui Eesti NSV puhul, millel oli samuti „oma“ konstitutsioon, „oma“ parlament, „oma“ valitsus; mis oli „vabatahtlikult“ NSV Liitu astunud ja millel oli täiesti „seaduslik“ õigus sama vabatahtlikult ka lahkuda.

Kuidas on olukord formaalselt ja kuidas on see tegelikult – sellest erinevusest saavad alati kõik aru. Vähemasti kõik need, kes ise selle olukorra sees on.

Tegelikku olukorda on reeglina väga ränk formaalse olukorraga kooskõlasse viia. Vastupidine on aga oluliselt lihtsam.

Niisiis – kui tõesti usume, et alamana kellegi-millegi koosseisus olla oleks jätkusuutlikum ja ilusam, siis oleks ju aus ja sümpaatne see ka formaalselt nõnda vormistada. Ehk reaalne iseseisvuse puudumine fikseerida algatuseks ka põhiseaduses. Preambulist välja rahvuse ja kultuuri säilimine, 1. paragrahvist välja rahvas kõrgeima võimu kandjana ja nii edasi. Sest – kordan – reaalselt kellegi teise tahte ja võimu all elades on kõik need praegused põhiseaduse punktid naeruväärsed, silmakirjalikud ja valelikult formaalsed.

Jah, VEEL sellist olukorda ei ole. Kuid väga paljudele on see ilmselgeks eesmärgiks ja ideaaliks.

Mistahes inimese, sealhulgas poliitiku üheks kõige sümpaatsemaks omaduseks on siirus ja asjadest rääkimine nende õigete nimedega. Seetõttu oleks ka sümpaatne, kui euroopalikest väärtustest, solidaarsusest, ühisest eelarvest ja kõigest muust sarnasest jutlustades oleks ühtlasi koheselt selgitatud ka, et see kõik tähendab meie iseseisvusest järk-järgulist loobumist millegi palju kaunima ja väärtuslikuma nimel. Sest mõlemat KORRAGA ei saa! Loogiliselt, matemaatiliselt, praktiliselt ei ole võimalik olla üheaegselt sõltumatu ja iseseisev ning samal ajal alluda kõrgemalt tulnud reeglitele.

Miks selle suuna valinud poliitikud sellest otse ja arusaadavalt ei räägi?

Saaks ju kenasti, argumenteeritult valijatele selgitada, et meie põhiseaduses fikseeritud rahvuslikud eesmärgid ei ole üldse nii head, praktilised ega rahuldust pakkuvad kui Euroopa föderaalvõimu käest saadavad hüved. Miks seda ei tehta?

Kui föderatsioonimeelsed poliitikud tõesti usuvad, et nende soovitud rada on ka tavainimesele parim ning samas TEAVAD, et see on võimalik ainult iseseisvusest loobumise teel, miks nad seda siis mõistetavalt inimestele ei ütle? Või nad siiski kahtlustavad, et liiga suur osa valijatest tegelikkuses ei tahagi oma iseseisvast kodumaast ilma jääda?“

Priit Tali, kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused