KOLUMN: Kus siin lehm on? Aga kus on tool?

Arvamus, Varia,
- Updated
©Scanpix
Toolid.

Hiljuti läks lendu ühe Pärnu linnavoliniku irooniline kunstianalüüs moodsa kunsti ümber, mis oli küll mõeldud tähelepanu juhtimisena raha eraldamise mõttekuse üle Mark Soosaare suurtele kunstikeskuse plaanidele, kuid fookus nihkus hoopis mujale ja pani ühiskonna arutlema selle üle, kuidas mõista abstraktset kunsti,” kirjutab ajakirjanik Aarne Mäe, lisades siia meenutuse veerandsaja aasta tagant, mil vanema põlvkonna kunstnikud ise ei leidnud noorte avangardistide töödes kunsti, küsides – kus siin tool on?

“Järelikult pigistab king selle koha pealt kõvasti ja hiljuti lendu läinud seeme leidis viljaka pinnase – teema on paljudes kripeldamas, kuid seda pole juletud välja öelda, kartes lolliks jääda. Lihtsam, on asjaliku näoga lehma pähe musta kuupi vaadata ja ikkagi rumalana galeriist väljuda.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Eestit raputanud “kunstiskandaali” põhituum oli muidugi selles, et Mark Soosaar tahtis uue kunstikeskuse rajamiseks miljoneid, kuid ilmselgelt ei oska ta majandada, olgu seinal millised maailmanimed tahes – lehmaga või lehmata. Kõige selle tulemusel viskas hoone omanik Pärnu uue kunsti muuseumi koos saba ja sarvedega välja. Nagu ütles hoone omanik, on Soosaare näol tegemist tüüpilise puuküürnikuga, kes pole aastaid üüri maksnud. Njah, mida sa sotsilt ikka ootad.

Sellest palju huvitavam oligi tärganud jauramine kunstist arusaamise ümber, mis tõigi meelde seiga veerandsaja aasta tagant, mis annab sellele vaidlusele sobiliku fooni.

Nimelt läksid Tartu Kunstikooli mööblieriala õpilased Priit Verlin, Rain Pluutus ja Priit Videvik tol ammusel ajal oma rühmitusega Class X Furniture esinduslikule Kölni mööblimessile.

Verlini disainitud tool Allegro, mis meenutab mõneti saksofoni, kuid õige vähe tooli, võeti messil nii hästi vastu, et see pandi isegi Euroopa disainiajakirjadesse.

Kohalikud vanad mööblipeerud aga tõusid tagajalgadele ning erinevalt Pärnu linnavolinikust, kes käsitles asja läbi huumoriprisma (kellest paljud siiski aru ei saanud), küsisid tõsimeeli – kus siin tool on?

See oli ühelt poolt standardmööblit treinud vanema põlvkonna disainerite karjatus noorte vihaste tulijate vastu, teisalt aga peegeldas ehedaimal kujul igiammust lõhet Tartu ja Tallinna koolkonna vahel.

Niisiis ujus pinnale eestlasele nii loomupärane tänitamine, kui Tallinna vanem kunstnike põlvkond üritas Tartu koolkonna noori kogu hingest maa alla taguda.

Tartu kunstikooli noored mehed kajasid vastu maailma disaini aastaraamatus, Euroopa meediakanalites, nende toode ehtis Kölni messi avangardiosakonna lehekülge ning toretses maailma disaini aastaraamatus ja koguni Põhjamaade suurima disainiajakirja kaanel.

Eesti disain näitas oma nägu. Nüüd oli vaja kas või väikest abi, et koolipoiste uljas vormimäng prototüüpidest kaugemale jõuaks, kuid prohvetid ei olnud kuulsad omal maal. Idee sumbus, alge hävitati.

Nagu ütles rühmituse liider Priit Verlin: “Me olime võimelised looma sel hetkel kosmoserakette, aga meilt nõuti aiakärusid.” Unikaalne moment sumbus kadedusse.

1998. aasta Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen sai hoogu vaidlus noorte algatus kunstnike endi poolt maha tehti.

„Kus siin on tool? seda ei saa ju toota, see vormikeel on ju ameerikalik lähenemine ja see ei ole Euroopas heaks tooniks,“ küsisid standardmööblit vorpinud kunstnikud ise. Kõlab absurdselt? 25 aastat hiljem tunnistasid Eesti Rahvamuuseumi külastajad näitusel “100 aastat Eesti tooli” selle oma lemmikuks.

Tundus nii, et Eestis, mis püüdleb Euroopasse ka oma ühetrendi-ühiskonna mentaliteediga, ei leia tsunftisiseses võistluses kohta avangardi läbilöögile. Tsunftiaust, stiilimonopolist ja Andrus Kivirähu loodud haiglasest trendiinimesest Elmar Seljankast kirjutas ka Tõnu Kaalep Areenis, kus ta edastas: ”Pole ime, et Trend võtab eesti ruumikujundajate peas Absoluudi kuju”.

”Arvo Pärt ei ole kirjutanud Eurovisiooni lauluvõistlusele ühtegi pala. Kas ta on sellepärast kehv helilooja,” küsis Verlin, “Iga muusikapala järgi ei saagi tantsida, nii ei pea iga tooli peal istuma,” lisas ta puust ja punaselt, analüüsides olukorda, kus Eesti disainerid püüdlesid toona õhinal Euroopa mööblitrendide poole selmet luua midagi originaalset.

Verlinit trendid ei huvita, tema tahtis teha originaalloomingut ja revolutsiooni, kus võidule pääsevad vorm ja ilu. Ilu sõna otseses mõttes, kus lainete löömiseks ei pea purki sittuma ega tisse paljastama.

Tartu Kunstikool oli Kölni messil esindatud mitmel korral. Mangid, Standard ega keegi teine polnud siis sinna kutset saanud. ”Eksponaatide suhtes julgeme arvata, et need Eesti avangardi küll ei esindanud,” kirjutasid standardlased (!) Katrin Soans, Helle Kull ja Hilda Ostonen toona Areenis noorte loomingu kohta.

Pange tähele, isegi meie kunstnikud ise ei saanud avangardist aru, muu maailm vist ikka sai. Just sellise arusaama järgi olemegi viimase inimpõlve saatel kasvanud. Ja siis pole imestada, et inimesed ei saa aru moodsast kunstist ega isegi tõsise näoga tehtud huumorist.

Niiet, pole midagi uut siin päikese all. Muide, kõik need irvitajad võtku nüüd pintsel kätte ja joonistagu ajaviiteks üks lehm. Vaadake, kuidas välja tuli.

Aarne Mäe

 

 

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused