Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

KOLUMN: Millal saabus maailma lõpp?

-
28.01.2020
© UU

Nii nagu kliima puhul üldisemalt, ei olda Eestis (ja ilmselt ka mujal) võimelised pidama normaalset ehk tsiviliseeritud debatti ka metsateemadel. Just tsiviliseeritus tervikuna hakkab kaduma maailmas, mida köetakse pidevalt lõpuhirmudega.

Küllap see on aja märk, et päevast päeva söödab meedia meile ette apokalüptilisi uudiseid, kus järjekordne spetsialist, aktivist, selgeltnägija või loodusvaatleja ennustab maailma lõppu. Veelgi enam, mõne arvates on see lõpp juba saabunud, vesi otsa saanud, kolmas maailmasõda alanud jne. Seda kõike lugedes võib tekkida tunne, et meid polegi enam olemas.

Jah, tsivilisatsioon on ületanud oma kulminatsiooni. Ja mis siis? Nagu oli kombeks mu vanaisal ohata: keegi pole meist siin ilmas igavene…

Apokalüpsist ennustavad teemad tõusevad esile tavaliselt sajandivahetustel, paljud mäletavad kõiksuguseid endeid ja ennustusi enne 2000. aasta saabumist (see oli suisa aastatuhande vahetus). Mis oli enne 1900. aastat, ei mäleta eriti keegi. Kindlasti räägiti ka siis maailmalõpust. Ent samamoodi hea aeg on külvata seda paanikat ka kümnendi vahetusel – näiteks nagu nüüd 2020. aastal.

Väga palju asju on muutunud ühtäkki tabuks, veganid vaatavad viltu lihasööjatele, feministid kisuvad tüli alfaisastega, homoseksuaalid ja perverdid ei mahu enam kõik korraga kappi ära, kilekotid ja muud pakendid tuleb tänaval üldse ära peita, et mitte mõne fanaatilise loodussõbra käest peksa saada.

Keelata ilutulestik või kuuse tuppa toomine, on üks asi, aga laste sünnitamisele viltuvaatamine läheb juba täiesti üle võlli.

Ja keegi meist ei pannud tähelegi hetke, mil normaalsus on muutunud ebanormaalsuseks.

Pead tõstnud äärmuslikkus võib viia meid peagi selliste veriste konfliktide ja grupeeringute kokkupõrgeteni, mida oleme seni harjunud nägema mõnest maailmalõpu järgsest masendava atmosfääriga linateosest. Tegelikult me nõnda ise kultiveerime ja kiirendamegi seda kaost.

Äsjases Kuku raadio saates „Olukorrast ajakirjanduses“ arutlesid Väino Koorberg ja Rein Lang selle üle, kas tsiviliseeritud kliimadebatt on üldse võimalik.

Rein Lang ütles, et seni on Eesti ajakirjandus jäänud üsna lihtsale positsioonile, et kliimavõitlust saab pidada vaid riiklike regulatsioonide kaudu ja läbi riigi karmi käe. „Kellegi soovunelm, et riigi regulatsioonide abil kaotajaid ei ole ja kõik võidavad ning inimesed peavad solidaarselt elulaadi muutma, see mõttelaad ei lenda,“ rääkis Lang.

Koorberg meenutas samas ühte eelmist artiklit Eesti Päevalehes, kus keegi kliimaaktivist kutsus üles vähem ostma ja vähem raiskama, vähem tarbima ja lõpuks vähem lapsi tegema, mille peale endine poliitik Lauri Vahtre soovitas sotsiaalmeedia kommentaaris eluterve irooniana keskkonnaaktivistidele üldse enesetappu. Mõistagi tekitas see tohutut resonantsi. Kuidas nii võib?! Aga kuidas ei või?

Ajalool on kombeks korduda ja liikuda sinusoidi mööda, kuid üks on selge – muru pole kunagi nii roheline kui varem. Pole seda kunagi olnudki.

Aarne Mäe