Kolumn: Saatan peidab enda pisiasjade taha

Arvamus,
©Scanpix
Saatan liigub Eestis ümber Stenbocki maja, lootuses seal ümberkorraldusi tegema hakata. Pilt on illustratiivne.

Jüri Ratase juhitava Eesti valitsuse 100+ päeva on olnud pidev võitlus kangutajate, valetajate, sõimajate ja Saatanaga.

Just selle Saatanaga, kes norib pisiasjade kallal, unustades suured asjad: rahvusliku iseolemise, põhilised kristlikud väärtused ja lõppude lõpuks ka suure osa rahva tahte väljuda uue iseseisvusaja sügavast stagnatsioonist. Omal kombel uuest „Brežnevi ajast“ Reformierakonna valitsemise all.

Tegelikult oli uut valitsust vaja selleks, et tulla tagasi 28 aastat tagasi välja kuulutatud iseseisvuse aluste taastamise juurde.

Meenutagem, mis olid esimesed seadused, millega liiguti suveräänsuse ja iseolemise suunas. Üks esimestest oli keeleseadus, millega tunnistati meie rahvuse alustala sellel alal ainsaks ametlikuks keeleks. Miks? Aga sellepärast, et 1980. aastail alanud rahvuslik ärkamine, noorte meeleavaldused ja „40 kiri“ võitlesid ennekõike eesti keele säilimise eest.

Moskva keskvalitsusel oli ju reaalne plaan viia keskastme õpetus üle venekeelseks, rääkimata kõrgkoolidest. Eesti Vabariik taastati, et säiliks meie keel ja kultuur, nagu kinnitab ka Põhiseadus. Kõik muu on teisejärguline.

Eesti on olnud sadu aastaid võõraste talla all. Isegi sõna „Eesti“ pole õigupoolest algselt eestikeelne, vaid sugenes rahvusliku ärkamise ajal. Olime seni ju maarahvas, sest oleme rahva ja rahvusena välja kasvanud maalt, traditsioonilisest, sajandeid üsna muutumatuna püsinud maaelust.

Selle väärtused ja tõed on kandunud edasi meie rahvuslikku psüühikasse, millele on väga võõrad viimastel kümnenditel seoses euroliberalismiga siia maabunud „uuendused“. Me tunnetame nii sisserändele avatud uksi, sootut kooselu, jälle rahvustevahelise suhtluse keelele (nii inglise kui vene keelele) üleminekut ohuna oma rahvuslikule iseolemisele.

Meile esitletakse praegust Eestit Euroopa Liidus kui uut Kunglat, ja seda alates presidendist ja lõpetades Vahur Kersnaga, kes äsjases telesaates tõi välja „kohutava“ tõe, et 100 aastat tagasi ei pesnud eestlased hambaid. Ei pesnud enamik Euroopa rahvaid. Miks tahame oma rahvusriigi esimesi aastakümneid näidata mingi hädaoruna?

Aga sellepärast, et selliste „pisiasjade“ taha varjab ennast Saatan. Meile antakse teada, et tegelikult pole meil rahvusena – oma keele ja kultuuriga – erilist mõtet. Kui presidentki lossiaia kõnes vihjas sellele, et eestlaste hulka tuleks nüüd lugeda tulnukad kust tahes, siis tekib küsimus, millist sõnumit see vihje kannab.

Ja kui ühe ametniku vabastamise juriidilised üksikasjad ähvardavad kogu meie riiki, siis võiks küsida, mis rohkem ähvardab, kas selle ametniku vabastamine või niisugused viimse päeva kuulutusena mõjuvad ähvardused?!

Me räägime väga palju julgeolekust ja välisohust. Seepärast kindlustame oma kaitsevõimet ja toetume massiivsele abile NATO liitlaste poolt. Tore on, vähemasti seni, kuni Eesti Vabariik on eelkõige eestlaste riik, oma ajaloo, keele ja kultuuriga. Kui see lämbub Euroopa föderaliseerumise protsessis mingiks Lääne- ja Põhja-Euroopaski üha tavalisemaks muutuvaks multikultuurseks rahvaste ja keelte segapudruks, siis pole ju selle kaitsmisel enam mingit mõtet.

Mille nimel peaks noor eesti mees siis ohverdama oma elu, kui välisoht kasvab üle reaalseks agressiooniks? Kui pole oma rahvusriiki, missugune on siis tema motivatsioon võidelda? Kas tõesti vaid olemaks osaline suurriikide maailmavallutuslikes plaanides, maailmavaadete konkurentsis, kaitsmaks mingeid talle võõraid „liberaalseid“ väärtusi?

Mart Ummelas

kolumnist

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused