Kolumnist Ats Miller: miks on Eestis valus elada?

Arvamus,
©Toomas Huik/Postimees
Elektrihinna tõus on üks neist koletistest, kelle riigivõim Eesti Energia nuumamiseks peagi meie kõigi kallale laseb.

Ats Milleri esialgu pikana tunduv arutelu energiamajanduse üle saab kannatlikule lugejale kuhjaga tasutud, sest sedavõrd vajalikku analüüsi ei viitiks teha isegi neljal erineval ministritoolil istunud poliitik.

“Kunagi, sajandeid tagasi hakkas Euroopas murenema üks ajalooline formatsioon, mille olemus lühidalt kokku võttes oli, et suurem enamus songib maad ega tohi midagi teada ega kuhugi minna, ja neile teeb paar punti katust – üks räägib sellest, kui hea on peale surma, ja teine hoiab end enam-vähem vormis teiste omasugustega kakeldes.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Siis algas renessanss ja tööstusrevolutsioon, mille olemuse võib samuti lühidalt kokku võtta – inimeseks olemine ei pea tähendama lõputut risti ja viletsust, inimene olla on uhke ja hea. Ega kõik ei läinud hästi, tuli palju kannatusi ja surma ja eks leidub neidki, kes arvavad, et kahejalgse juurviljana omakasvatatute keskel oli parem need 50-60 aastat maha muneda.

Tööstusrevolutsioon, eriti fantastiline hüpe 20. sajandil tähendas paljude piirangute kadumist. Esmased eluks vajalikud asjad muutusid järjest odavamaks. Ei tasu nuriseda selle üle, et väga paljud, kahjuks ilmselt enamik, ei hakanud sellepärast rohkem teaduse ja loominguga tegelema, ega saanud neist paremaid lapsevanemaid või üldisemalt inimesi – ühiskonna väga laiadel kihtidel on selleks võimalus ja seda võimalust ka kasutatakse. Mitte kunagi ajaloos ei ole nii suur protsent inimestest kulutanud nii palju aega raamatute lugemisele, kunstile, spordile, reisimisele, kodu kaunistamisele ja lastega koos olemisele.

Ja nüüd hakkab see kõik kinni kiiluma. Algab taandumine. Iga revolutsioon söövat oma lapsi ja nii paistab olema ka tööstusrevolutsiooniga – unistasime lendavatest autodest, aga saime 280 tähemärki. Me ei vaata enam tähtede poole, me imetleme ja nühkerdame pisikest helendavat lapikest peopesal. Üks väga oluline, võimalik et kõige märgilisem märk on energia hind.

Energia hind

Me oleme tulnud tule leiutamise ja vee- ja tuuleenergia ja koduloomade kasutusele võtmise paarikordsest võimendusest aega, mil igaühel meist on sada abilist. Sada! Enamik sellest tuleb tänases maailmas fossiilsest kütusest. Kuni me liigume edasi, energia hind (võrreldes muude elamiskuludega) langeb. Kui see hakkab tõusma, degenereerume. Globaalse maailma karmis konkurentsis teiseksjäämine tähendab ühtlasi kohta tuleviku ajalooõpikute alajaotuses „elujõuetud kurioosumid”. Energiahinna tõus ütleb selgelt nagu alkoholi- või tubakahinna tõus – nüüd hakkate vähem elama.

Tõuse ja langusi on ennegi olnud.  Seni on leitud midagi uut või välja surdud – Sahara hõimud taandusid või kadusid vastavalt sellele, kuidas nende koduloomad kõrbe juurde näksisid; Vahemere-äärsed kaubanduslinnad kadusid kaardilt, kui ümbruskonna metsadest oli langenud viimane tamm.

Ülemöödunud sajandi lõpus hakkas otsa saama vaalarasv, millega Londoni tänavaid valgustati. Vaalarasv võeti kasutusele sellepärast, et kohalikud õlitaimed ei andnud piisavalt kvaliteetset lambiõli (täpsemalt, selle tootmine läks kalliks). Kas nad võtavad vaalarasva uuesti kasutusele, kui nafta lõpeb? Asi pole isegi selles, et loomakaitsjad läheksid selle jutu peale segaseks – London on sellest ajast niipalju paisunud, et vaalad saaksid väga ruttu otsa.

Minna mitu sammu arengus tagasi? Paraku tähendaks see ka rahvaarvu viimist tollasele tasemele, sest tänapäeva põllumajandus on võimatu ilma seda toetava tööstuseta; jutud sellest, et tänapäevane tööstus saaks toimida taastuvenergial, kvalifitseeruvad ohtlikeks luuludeks ja nende levitajatega peaks tegelema meditsiin.

Ja me oleme siin põhjas raskemas situatsioonis kui kusagil lõuna pool – et üldse ellu jääda, tuleb elamisi kütta. Kui valitsus tõstab energiahinda, et kuidagi rohkem rahvast lüpsta – kuidagi kompenseerida omaenda lollusest vähenenud maksutulu –, on tegelikult tegemist ühe pikema nukra protsessi manifestatsiooniga. Kestlik kahanemine on ainult väljasuremise eufemism.

Ja kodaniku poolt vaadatuna

Globaliseerunud, avatud piiridega maailmas on veel see häda, et lisaks pea ja tagumikuga hääletamisele on võimalik hääletada jalgadega. Peaga hääletamine tähendab mõista, mille poolt hääl anti. See tähendab ühtlasi ka mälu ja järelduste tegemise oskust.

Tagumikuga hääletab nii meil kui mujal enamik aega enamik valijaid. Selleks pole muud vaja kui sooja tagumikku. Aju on selle protsessi juures vaja umbes samal tasemel, kui konn kärbse ära tunneb – mingi meedia limauputusest silma jäänud lõust seostub positiivsete lubadustega.

Jalgadega hääletavad need, kes võiksid peaga hääletada, aga on kaotanud lootuse tagumikuga hääletajate massi käitumist jälgides – „näe-nad-lubavad-kõige-rohkem”-reha hakkab liikuma sedelit kasti lastes ja kui koalitsiooniläbirääkimised läbi saavad, käib hele litakas. Aga tagumikuga hääletaja konnaaju on selle järgmiseks korraks unustanud…

Jalgadega hääletamine on kumuleeruv protsess – iga lahkujaga jääb vähemaks neid, kes võiksid peaga hääletada, ja peaga hääletajad, nähes endi lootusetuks vähemuseks muutumist, hakkavad kaaluma jalgadega hääletamist.

Selle õela mõistujutu lõpetuseks: meie, eestlased, oleme lasknud end valitseda ekskommaritel, kes lähenevad asjale projektipõhiselt – massilise reklaamiga ostetakse kokku tagumikhääled ja vahepealse aja susserdatakse omadele soodsaid seadusi; ainus helge muutuste aeg oli 90-ndate esimesel poolel, aga nutmaajavalt ruttu sai meil jõud otsa.

On kaks valikut – kas jätkata vegeteerimist, sisuliselt tulevikust loobudes, või hakata kasutama pead. See aga tähendab enda saatuse enda kätte võtmist, mis omakorda tähendab julgust mõelda ja ka riskida.

Elektri hind Eestis

Selle kohta käiva põhjenduselaadse mula leiab iga soovija internetist paari hiireklikiga. Lisatud arvutused võivad õiged olla ja enamasti ongi, kuid küsimus pole üldse selles. Küsimus on, kuidas said tekkida eeldused energiahinna tõusuks? Sealjuures – 21. sajandil; arenenud riigis, madala naftahinna tingimustes; ise algusest lõpuni energiat tootvas riigis (st meil on inimesed ja kaevandused ja üldse kogu vajalik infra); rahu ajal; ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.

Kust, kurat, võeti välja sellised kriminaalselt tõhusad kahjurid, kes nii heade algustingimuste puhul on saavutanud olukorra, kus elekter maksab Eestis rohkem kui lähiriikides?!?

Milline inimvihkaja mõtles välja börsilemineku ehk vabaturu imiteerimise olukorras, mil ülekandevõrk mitte ühelgi tasemel, alates kodutarbijast ja lõpetades riikidevaheliste ühendustega, ei anna tarbijale tegelikult mitte mingit valikut? Praktiliselt juhtus ju ainult see, et me müüme energia börsile ja ostame sealt kallimalt tagasi, saades boonusena suurte tegijate võimuses olevad manipulatsioonid, mille tekitatud hinnakõikumistega meid täiendavalt lüpstakse.

Milline kiuslik sadist lõi kunagise riikliku infrastruktuuri kaheks, võrguks ja tootjateks, võimaldades niimoodi tarbijat petta, justkui oleksid need sõltumatud, ja lisaks kehtestades hunniku seadusi ja keelde, mis päris efektiivselt takistavad konkurentide turuletulekut. Tootja sisenemine turule on kallis ja pikaajaline protsess ja väiketootjate omavaheline ühinemine on lihtviisiliselt keelatud. Me ei tohi isegi börsilt energia soodsamalt ostmiseks mingit rahvafirmat teha, sest energiaühistud on keelatud.

Kuidas läksid läbi Jordaania ja Utah täieliku fiaskoga lõppenud avantüürid, kusjuures vähegi maailmast jagavatel inimestel oli natuke süvenedes algusest peale selge, et teisiti minna ei saagi? Kes ja kui palju sealt tasku pani?

Mis peale väiklase omakasu, korruptsiooni ja lootuse altminekukulud maksumaksja kaela jätta pani ehitama Enefiti põlevkiviõlitehast, mille toodangu omahind on üle sarnase kütuse maailmaturuhinna ja väävlisisaldus lubatust kõrgem?

Kuidas pääsevad taastuvenergiatoetustele ligi ikka ühed ja samad tegelased, kes siis reostavad meie maastikke oma energeetilises mõttes kasutute tuulikutega? Taastuvenergia on siiani umbes kolm korda kallim naftaenergiast ja see pidu lõppeks päevapealt, kui dotatsioonid kinni keerata. Jah, kodutarbijale tasub see teatud tingimustes ära, aga ainult sellepärast, et, nagu öeldud, energia hinnast moodustavad kaks kolmandikku igasugused maksud.

Kust tuleb see nõme ülbus väita, et 30% hinnatõusuga tõuseb keskmise tarbija hind 3-4€? (https://www.err.ee/843988/elektri-hinnatous-suurendaks-keskmise-tarbija-arvet-3-4-eurot). Eriti kui samas artiklis räägitakse Tartu linna ainuüksi valgustuskulu kasvust 300 000€ (kes aru ei saanud: kust tuleb Tartu linna raha?) Ja et kohe kerkivad ka võrgutasud nii 30%. Börsi imiteerimisest oli juba juttu – elekter kallineb 30% ja see veab kohe järele kõik muud hinnad.

Kokkuvõtlikult – kuidas kaugel ideaalsest, kuid toimivast okupatsiooniaegsest energiatootmisest, mis ületas Eesti vajadused, on jõutud valusa ja veel valusamaks mineva elektrihinnani? Nagu mingi Aafrika koloonia pärast valgete lahkumist – kas me, eestlased, oleme tõesti liiga lollid, et oma riiki pidada?

Tuumaenergia!

Iga eelmine sajand on olnud kaalukeeleks, kas riigid, rahvad või sootsiumid on uues ajastus edukad või kaovad, kusjuures eelnev edu ei kandu automaatselt üle. Portugali kunagi hiiglaslikud asumaad võttis üle hiljem edukam Suurbritannia, kaks põlvkonda järjest oma noored mehed sisesõdades tapnud Euroopa maailmavalitsejarolli võttis üle USA. Tehniliste võimaluste arenedes esineb järjest vähem erandeid reeglist, et sõja võidab see, kel on rohkem energiat välja panna. Jah, muidugi on siin lõplik kaart tuumarelv, kuid energiaküllus moondub ka rakettideks ja droonideks, millega saab vastast tappa enne, kui sa ise ta laskeulatussegi jõuad.

On äärmiselt väheusutav, et 21. sajand saab selles osas olema mingi erand – hea tahe ei loe. Ole sa ükskõik kui kõrgel eetilis-filosoofilisel tasemel, humanistlik ja loodushoidlik ja mida iganes, kui sa end kaitsta ei suuda, sõidavad sust üle need, kellele su väärtused absoluutselt korda ei lähe. Väikeriigile tähendab see õigeid liitlasi. Ja et nemad oleksid liidust huvitatud, pead sa ise midagi olema.

21. sajandi väljakutse on tuumaenergia. Nagu öeldud, on meil siin lugu hullem, sest tahaksime ju ka elada end inimesena tundes, mitte suitsutares ahju ümber koos täide ja koduloomadega hunnikus. Ehk siis peaks meil justkui olema rohkem motivatsiooni lõpetada rahakotti ja populatsiooni (noorte lahkumise läbi) laastav kilplus Eesti Energia ümber.

Eestis peab energia olema nii odav, et me isegi mitte ei märka küttekulusid! Toasoe ja elekter peaksid võtma nii väikese osa sissetulekust, et need mitte ainult ei ole argument elukoha valikul, vaid panevad tavalise inimese õlgu kehitama. Või vastupidi – need võiksid olla argument siia elama asuda. Tõsiselt ka – loomulikult on tegemist vaid ühe, kuid olulise komponendiga, et me ei viiks igal aastal läbi vabatahtlikku läänesuunalist suurküüditamist.

Tuumaenergeetika ei ole midagi lihtsat, kuid ka mitte midagi ületamatut. Ja ei tasu osta kusagil mingit osalust, mingit virtuaalset energiablokki, mille eest maksame järgmised nelikümmend aastat protsente ja mille üle meil tegelikult puudub kontroll. Asetame küsimuse nii – miks ei aidanud Nõukogude Liitu terved tehased, kus Lääne mänguasju tükkideks võeti, et elektroonikat-ajameid jmt sõjatehnikas kasutada? Enda kasuks saab tööle panna tehnoloogia, millest täielikult üle käid. Mille toimimiseks kõiki vajalikke komponente sa oled häda korral suuteline valmistama ja sul on inimesed, kes mitte ainult ei saa aru, kuidas kõik töötab, vaid on võimelised süsteemi ka edasi arendama.

Seega algab tuumaenergeetika aatomiuuringute keskusest. Olen varasemates artiklites välja pakkunud ühe perspektiivse suuna, mis omal ajal jäi kõrvale sel lihtsal põhjusel, et sellega ei saanud toota tuumarelvamaterjale – tooriumit kasutavad tuumareaktorid. Loomulikult ei ole see ainus võimalus ja sellega seoses peaks korralikult järele vaatama, mida Eesti maapõu võiks meile pakkuda. (Räägitakse, et Sillamäe kompleks tegi Eesti kergesti ligipääsetavast uraanist lagedaks… Tegelikult, tänu diktüoneematraumale, me ei tea, mis meil maa sees on.)

Tooriumireaktorid?

Tehnikaülikool kruviks mõne aastaga katsereaktori kokku, kui meil oleks tõsine huvi asja vastu, ehk riik eraldaks selleks vajaliku raha. Tooriumireaktor, muide, ei plahvata niimoodi, nagu näiteks Tšornobõli oma ja tegelikult ei oleks ka Tšornobõl plahvatanud, kui venelased poleks seal ohtliku režiimi katsetamise ajal järjekindlalt ignoreerinud märke, et katse on ületanud mõeldud piirid – inimesed on leidlikud ja hea tahtmise korral saab peaaegu kõike plahvatama panna. Katselised tooriumireaktorid töötasid mitmel pool maailmas 1960-70-ndatel, kuid suleti, sest sõjaline huvi puudus. Tänapäevased reaktorid on suhteliselt ohutud ja avariide korral seiskuvad, mitte ei plahvata.

Tegelikult sobib positiivseks näiteks ka Fukushima – tuumajaam pidas vastu kaks palli tugevama maavärina kui ette nähtud; seda ei purustanud ka järgnev tsunami; avariitoide pidas vastu kaks päeva, kohale toodi ka avariigeneraator… aga selle pistikud ei sobinud. Saate aru – jaapanlased käitusid jaapanlastena ja jäid seda töllil ilmel jõllitama, kuni reaktor plahvatas – eestlane oleks pistikud lihtsalt puruks löönud, otsad kokku keeranud ja kogu jama oleks olemata olnud. Ja Vaiksesse ookeani jõudnud saaste on vaevalt detekteeritav ja, muide, banaanid on radioaktiivsemad kui sealse piirkonna kala.

Eesti ei oleks selles osas üksi, räägime me tooriumist, uraanist või millest iganes. Uuringuid tehakse mitmel pool maailmas ja muidugi tuleb valitud suunal kõigi teistega koostööd teha. Tuleb mõista, et siin on tohutu, olemuslik vahe, kas lööme tuumaenergeetikas kaasa tarbijana (ostjana) või väljatöötajana. Vähemasti osa noori on meil üsna nutikad ja kui õnnestub midagi ära teha, midagi olulist välja töötada, on hinnad hoopis teised. Kui midagi uut tööle saaksime, võib meil käes olla palju priskem rahamasin kui näiteks Norra nafta. Eriti kui mõelda, et nafta lõppeb ja edasi tuleb paratamatult tuumaenergiaajastu.

Või tuleb neile, kes asja endale selgeks teevad. Ellu jäävad need, kellel on piisavalt odavat energiat ja kõige tähtsam – võime oma territooriumi kaitsta. Teistel läheb nii, nagu kaotajatel ikka läheb – kas tuleb midagi järsku, nii et ellu jääb nii umbes üks kümnest või sajast, või vaikne hääbumine. Selles saab looduskaitsjatega ainult nõus olla, et planeet Maa ei suuda praegustel tingimustel praegust inimhulka kanda. Meil on valida, kas oleme jääjate või kadujate poolel.

Mida maailm teeb?

Midagi eriti rõõmustavat siin ei ole. Paljud projektid seisavad ja paljud asja tõsiselt võtnud riigid on andnud tagasikäigu, näiteks Saksamaa.

Tuumajaam on väga kallis ehitis ja ka parimal juhul võtab otsusest energia andmiseni jõudmine 10, reaalsuses pigem 12-15 aastat aega. Tuumaenergeetika on aetud kunstlikult kalliks drakooniliste ohutusnõuetega, samas kui taastuvenergiale makstakse heldelt peale. Eks seegi ole üks inimliku rumaluse ja ajastu allakäigu märke – kui palju kahju teeb taastuvenergiamäng ja kui palju inimesi hukkub fossiilse kütuse põletamisega kaasnevate tagajärgede tõttu, ei taha keegi teada… Kummatigi peavad tänapäeva tuumajaamad 60-80 aastat vastu, nii et kui me midagi ehitame, töötab see tõenäoliselt veel ka 22. sajandil.

Üldiselt on nii, et tuumajaamu planeerivad need, kellest on peale vaadates näha, et nad tahavad midagi ära teha; kelles on ambitsiooni ja suurust. Maailma esimene on siin muidugi USA, aga meeldigu see meile või mitte, esiotsas on ka Venemaa, mille Rosatom ehitab reaktoreid paarikümnes kohas üle maailma (ja nad, muide, kinnitavad, et seda tegevust ei ole kunagi kasutatud ega hakata kasutama poliitilistel eesmärkidel). Alati on tuumaenergiat kasutanud Lõuna-Korea ja kiiresti areneb Hiina. Aafrikas tegeleb asjaga Nigeeria, mis kipub end silmnähtavalt naabritest ette kiskuma. Euroopas müüb Prantsusmaa naabritele elektrit, millest ligi 3/4 on tuumajaamadest.

Mida meie, eestlased peaksime kohe siin ja praegu tegema?

Tuumaenergeetikaga tegelemine küll tagab püsimajäämise, kuid see on pikaajaline tegevus. Täna, siin ja nüüd, on aeg tänavatele minna! Me ei taha hakata vähem elama, me ei taha oma lapsi ja lähedasi Euroopasse-Ameerikasse küüditada sellepärast, et nõukaaegse mõtlemisega soperdajad on Eesti energiatootmisvõime urruauku keeranud. Meil tuleb need tegelased välja vahetada.

Me võiksime väga kaugel olla, kui mõttetult raisatud raha (mitte ainult Jordania ja Utah) oleks kulutatud millelegi, millel on tulevikku. (Põlevkivi see kindlasti ei ole – põlevkivi on üsna vilets fossiilne kütus ja selle kasutamine lõppeb igal juhul nii 20-40 aasta perspektiivis.)

Üldiselt on maailmas kahte liiki inimesi, ühed teevad midagi ja teised räägivad, et tuleks midagi teha. Verbaalse sõnnikutorm sellelt teiselt liigilt kuulub lahenduste pakkumise ja – veel hullem! – reaalse tegutsemise juurde. Tuumajaam või laiemalt tuumatehnoloogiad saavad muidugi olla vaid üks komponent, et me oma olemise mõtestaksime ja asuksime tegutsema püsimajäämise nimel.

Sama tähtsad on teised tulevikutehnoloogiad, alates geneetikast ja lõpetades kosmosesse puutuvaga (IT muidugi ka, aga siin on tipp möödas ja näiteks India lööb massiga). Samavõrra tuleb läbi mõelda koostegutsemine (kogukondlik, ühistuline majandus), üldse kõik tööstuse arendamisse puutuv ja üldisemalt, kuidas kaitsta eestlust avatud maailmas (eeldab see muidugi ühiskondlikku kokkulepet, et eestlus on väärt kaitsmist).

Seni aga on aeg tänavatele tulla ja anda lõpuks praegustele projektivalitsejatele selge sõnum – rumaluse aeg on läbi!”

NB! Artikkel esindab autori isiklikke seisukohti

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused