Kolumnist James Delingpole: mis tunne on olla jõuluturul, kus sind võidakse tappa?

Strasbourgi jõuluturu rünnaku ohvrite mälestamine

Kas lugeja suudab kujutada ette seda kohutavat hetke, mil üks järjekordne nn üksiküritaja tapab ja vigastab Strasbourg’i jõuluturul Allahu Akbar karjudes süütuid inimesi?

Just nii küsib Briti konservatiivne kirjanik ja kolumnist James Delingpole. Ning vastab ise: jah, suurem osa meist ilmselt suudab, sest pea kõik me oleme käinud mõnel jõulurutul.

Me teame, millised on jõuluturud: pisut maitselagedad, alkoholihõngused, kallid, kuid muidu ikka lõbusad kohad – aitavad peomeeleolu tekitamisele hästi kaasa. Juuakse hõõgveini, või midagi sarnast, see aitab hästi lõõgastuda. Ostetakse liiga kalleid piparkooke, süüakse praevorsti ja -kartulit. Samal ajal käib peast läbi mõte: kus küll on relvastatud politseinikud ja kui kiiresti suudavad nad ohu korral reageerida. Veel üks hõõgvein, see peletab hirmumõtted.

Aga just nii mõtlevad kõik jõuluturgude külastajad. Viibisin möödunud nädalal Saksamaal Frankfurti jõuluturul – väidetavalt on see üks Saksamaa suurimaid jõuluturge – ja arvake ära, millised olid vastused minu säutsudele, milles olin paljastanud oma asukoha? Pea kõik vastused kõlasid: vaata, et sind maha ei tapeta.

Kas lugeja meelest on tegemist sedasorti olukorraga, millega peaksime 21. sajandi teisel kümnendil lihtsalt niisama leppima? Minu meelest – ja te võite mind nimetada vanamoodsaks, kui soovite – on see kõik ikka päris uskumatult häbiväärne. Mis mõtet oli siis kogu sellel nn rahu dividendide maksmisel, mille meie vanaisad ja vanavanaisad meile 73. aastat tagasi välja võitlesid, kui me nüüd oleme muutunud kohitsetud, poliitkorrektseteks ja selgrootuteks tegelasteks? Sellisteks, kellelt eeldatakse õlakehitust ning allaheitlikkust iga kord, kui mõni vihane „eriteenistustele teadaolev“ džihadist meist kellegi jälle rajalt maha võtab? Mis ajast on niisugune jama muutunud normaalsuseks?

Mul on muidugi hea meel, et suur osa lugejatest jagab mu arvamust. [—] Paraku on nii, et praeguse olukorra ei ole tekitanud mitte meie, vaid rumalad vasakpoolsed, nagu näiteks naisterahvas, kes kirjutas reaktsioonina Strasbourg’i jõuluturu tulistamisele artikli The Guardiani (kuhu siis veel?) pealkirjaga: „Prantsuse paremäärmuslased on kaaperdanud Strasbourg’i tulistamise vihaõhutamiseks“ (The French far right is hijacking the Strasbourg shooting to sow division).

Muidugi – need „paremäärmuslased“. Milline tohutu peavalu! Kindlasti muretsesid Taist pärit turist Anupong Suebsamarn ja tema naine enne hukkumist jõuluturul just paremäärmuslaste pärast. Nii nagu ka itaallasest ajakirjanik Antonio Megalizzi, 18-aastane tütarlaps Jeanne või üks Poola kodanik, kes kõik tulistamise käigus pihta said.

Need on päris inimesed, reaalsed ohvrid, kes ühel hetkel nautisid jõuluaega, järgmisel hetkel olid aga kas vigastatud või surnud. Kummalisel kombel ei räägi Cécile Guerin, Suurbritannias tegutsev prantsuse ajakirjanik, oma Guardiani artiklis ühestki neist. Selle asemel tunneb ta hoopis muret, et tapatalgud tekitavad ühiskondlikku „lõhet“; tapatalgute enda pärast ta muret ei tunne.

On üsna ilmselge, kes on Guerni meelest need pahad. Ei, mitte mõrtsukad nagu Cherif Chekatt, keda mainitakse artiklis peaaegu et möödaminnes. Sest Guerini muretseb peamiselt Marine Le Peni ja „paremäärmuslaste“ pärast. Preili Cecile on lausa nii meeleheitel, et süüdistab oma kulunud väidete kinnituseks Le Peni selles, et too nimetab islamistide veresauna… islamistide veresaunaks.

Võib ju muidugi öelda, et keda see tobe vasakpoolne vabakutseline tibi ja The Guardian üldse huvitab. Seda lehte ei loe ju keegi teine peale napakate vasakpoolsete. Kuid kahjuks ei ole see päris nii. The Guardianiga sarnaselt mõtlevad ka BBC ja CNN ning kogu see vasakliberaalne lobisev klass, kes kahjuks domineerib endiselt meie elude ja turvalisuse eest vastutava globaalse eliidi hulgas.

Just nemad ongi süüdi kogu selle jama tekitamises. Nemad, oma valge rassi süütundega ja igatsusega kultuurilise mitmekesisuse järgi, mida meile nüüd ilmselt pakub massiimmigratsioon. Nemad, oma multikulti ralliga, oma paanilise ja häbeneva vastumeelsusega tunnistada, et islam võib kujutada endast ohtu.

Neil McGregor, Briti Muuseumi endine direktor, ütleb ühes oma hiljutises intervjuus ajakirjale Spectator jõulude kohta järgmist:

„Ma arvan, et see [jõulud] on ainus asi, mis on kõigile ühine. On tähelepanuväärne, kuidas mittekristlastest britid on selle püha omaks võtnud, mugandanud ja ümberkirjutanud. Seda püha ei vea enam üldse mitte vaimulikkond, ning see on äärmiselt tervitatav.“ Ja ta lisab: „Pühad on alati kommertslikud, pühad ongi lõbutsemiseks. Ma pean silmas seda, et pühade mõte on kulutamine.“

Sellega tabas MacGregor naelapea pihta. Just siin peitub üks oluline tõsiasi, mis motiveerib islamiterroriste ründama just nimelt jõuluturge. Nad ei ründa mitte lihtsalt kristlust, vaid 21. sajandi kultuuri peamist tuuma. Kõike, alates joovastusega nautimisest, aplusest ja üleüldisest kergemeelsusest kuni vabastavate, vastastikku rahuldust pakkuvate vaba turumajanduse tehinguteni, aga ka lihtsa naudinguni kulutada üha rohkem vaba aega oma sõprade ja pere seltsis. „Teie armastate elu, aga meie armastame surma,“ võib kuulda „rahureligiooni“ veidi sõjakamate liikmete suust.

On aeg lõpetada endale valetamine ja kinnitamine, nagu oleks tegemist normaalse asjade käiguga. On aeg lõpetada enesepettus, nagu poleks sellest midagi, kui krokodill haarab joogikoha ääres hambusse paar isendit – seda niikaua, kuni karjaga on kõik korras.

Ma tahan elada maailmas, kus ma saan minna jõuluturule, nautida oma hõõgveini ja lapsed oma piparkooke ning kus ma ei pea üldse mitte muretsema islamistide võimaliku rünnaku pärast. On aeg, et meie poliitikud saaksid aru, kuidas mõtleme meie, normaalsed inimesed.

Allikas: Breitbart

Refereeris Triin van Doorslaer

Kommentaarid