23.09.2022
Nendelt huultelt lausa voolab valesid.
Eile ehk 22. septembri õhtul võisime ERR ekraanilt jälgida viie minuti pikkust tragikomöödiat. Traagiline oli inimestes üles köetud ärevus ja hirm, koomilise poole eest hoolitses aga edevavõitu isevalitseja, kes soodsat hetke haistes otsustas ennast rahvale ilmutada.
Ärev olukord oli olemas, esineja samuti. Mis aga puudus, oli sõnum. Kukkus välja nii, nagu meid aetaks kell 4 öösel sireenide ja uksele prõmmimisega üles vaid selleks, et öelda, et kõik on hästi, me oleme kaitstud. Kusjuures unise peaga on raske taibata, kes need “meie” on.
Et tegu oli PR-reha peale astumisega, kinnitavad ka valdavalt negatiivsed reaktsioonid harrastusdiktaatori etüüdile. Tundub, et nunnumeetri krediit sai selleks korraks põhjani ammendatud. Kaja Kallas tõestas järjekordselt, et ta ei taju, mida rahvas tunneb, teda ei huvita ja nüüd hakkab karm tõde ka paadunud jüngritele ja õukonnažurnalistidele kohale jõudma.
Peaministri erakorraline pöördumine tähendab normaalses maailmas midagi tähtsat. Midagi sellist, mis mõjutab meie kõigi elu. Kasutada erakorralist eetriaega lihtsalt enese näitamiseks on süüdimatu, hoolimatu ja rumal.
Valitsuse kriisikommunikatsioon on üldse närtsinud ja vildakas. Praeguseks oleme saanud infokildudest kokku panna teadmise, et õppused “Okas 2022” olid pikemalt ette planeeritud ja vene mobilisatsioon sattus juhtumisi sama aja peale. Rahvale selgitati toimuvat aga mokaotsast poetatud teatega “seos puudub”. Poleks ju raske olnud toimuvat rahulikult ja arusaadavalt lahti seletada?
Vale koha peal praktiseeritav kidakeelsus tekitas paraku mulje, et rahvale valetatakse. Samamoodi kahtlaselt kõlab Kaja Kallase kinnitus, et Eesti piir on hästi kaitstud. Paari okastraadirulli, mida suure meediakäraga kohale tariti, ei saa terve mõistusega inimene kaljukindlaks kaitserajatiseks pidada. Või seda, et piirivalve ära kaotati. Teadagi, kelle eestvõttel. Udu asemel tahaks kuulda selget sõnumit, mida ja kuidas tehakse, et meie piir kaitstud saaks.
Paar sõna ka elektrikatkestustest, mida draamakuninganna oma kõnes puudutas. Venemaa elektrivõrgust lahti ühendamine ei ole eile õhtul avastatud teema. See on kõneks olnud juba aastaid. EKRE majandustoimkond tegeles selle küsimusega väga tõsiselt juba neli aastat tagasi, enne eelmisi Riigikogu valimisi. Sest erinevalt teistest erakondadest, peab EKRE nõu asjatundjatega, analüüsib ja pakub välja realistlikke lahendusi.
Reformistide poolt aga on elektrivõrkude eraldamist käsitletud tavalise jutupunktina. Umbes et tõmbame juhtme ühest seinast välja ja torkame teise, poliitiliselt korrektsemasse auku. Elektrivarustus, paraku, ei allu poliitbroilerite spinnidele, vaid järgib füüsikaseadusi ning riikidevahelisi kokkuleppeid. Me võime sõnu teha nii palju kui tahes, elekter kas on või pole. Abi pole ka pikkadest nimekirjadest, mida kõike me planeerime või kavatseme. Aastaid mängiti lolli ja nüüd on paanika majas.
Eileõhtuse lühietenduse ajal oli ekraanil kolm elementi: Kaja Kallas, Euroopa lipp ja Stenbocki maja. Kui me tahame rahvana ellu jääda, siis esimesed kaks peaks püünelt kaduma. Nende süüdimatu võimutsemine ei lõpe heaga.
Karl Olaf Rääk, kolumnist