03.09.2018
Foto on illustreeriv
Harrastusajaloolasena olen ma alati Suure-Jaani luterlikku kirikusse sattudes vaadelnud aupaklikkusega ühte eeskojas seina najal seisvat kivist ratasristi. Sellel on kujutatud pesukurikat ja ära toodud nimi Mari Rätcep.
Ratasrist oli enne Peeter I invasiooni Eesti- ja Liivimaale staatuse märgiks – selle all puhkas edukas taluperemees, perenaine või käsitööline. Suure-Jaani Mari oli pesunaine, kellele sellesinase ratasristi püstitasid tänulikud kliendid. Pesunaine ilmselt ei suutnud oma sissetulekust nii palju kõrvale panna, kuigi võis tööd teha hästi ja palju. Tema elu ja töö jätsid aga, nagu näha, olulise jälje inimeste mälestusse ja igapäevaellu.
Kullamaa kirikuaias on aga kohalikuks vaatamisväärsuseks teine rõngasrist, mis on püstitaud sellise mehe hauale, kelle nimi oli Sitakoti Mats. Tema korjanud hobusepabulaid, väetanud sellega põldu ja ostnud lõpuks oma talu vabaks. Ristilt leiab aastaarvu 1621.
Muidugi – maailm muutub. On võimalik end ära elatada hoopis teisiti kui füüsilist tööd tehes. Laevugi ehitab tehnoloogia, käsitööline ei suuda võistelda vabrikuga ning masinapurustajate moel tehnoloogia võidukäiku peatada ei olnud võimalik ei vanal heal Inglismaal, ega ole tänagi. Üha enam anname end mugavuse ja turvalisuse nimel kõikvõimalike knihvide meelevalda. Kaugloetavatest pangakaartidest ei ole pikk samm kiipideni ning küllap leitakse meie jaoks head selgitused, mille saatel me laseme selle värginduse oma naha alla pista. Parimad seletused leiame aga endale ise: tahame olla kaasaegsed, edumeelsed ning hoitagu meid selle eest, kui meid äkki tagurlikeks piduriteks peetakse! Nõnda elamegi illusioonis, et elu muutub ilusamaks ja paremaks sest isegi meie president ütles nii. Ju siis nõnda ka on.
Tegelikult on olukord nagu liigdelikaatses seltskonnas, kus kõik teavad, et olukord on enam kui halb, ent keegi ei taha olla see, kes kutsub tõerääkimisega enda peale ülemuse pahameele. Reaalsusetaju kaotanud ülemus elab aga ise lossitornis, millest argielu paistab kui kinolinal ja tal ei olegi vajadust sellega lähemalt kokku puutuda – tal puuduvad selleks nii soov kui ka tegelikult kompetents aduda toimuvat.
Selline kummaline metamorfoos tabab iga inimest, kes satub üheks osaks riiklikust masinavärgist. Mäletan üht nördinud maameest, kel oli olnud kombeks argielust ja põllumajandusest rääkida ühe oma ammuse tuttavaga. Tollelt sai asjalikku nõu küsida ja törts mõistlikku juttu puhuda. Maamees läks temalt nõu küsima ka siis, kui heast nõuandjast oli minister saanud. Linnast tagasi tulnud maamees oli näost ära ja ärritunud: „Ilmselt oli asi selles, et mul polnud lipsu kaelas.“ Vastuvõtt oli olnud jäine ja ministrihärra käitunud nagu puunukk: „Saad aru! Ega ma siin üksi asju otsusta! Meil on meeskond…“ Tuttav maamees tuli pealinnast tagasi sama targalt nagu Jorh Adniel Kiir, kui see endale mõisasüdant nõutamas käis. Valus oli aga seepärast, et tuttav maamees ei tahtnud seegi kord muud kui lihtsalt nõu küsida, kuidas käituda olukorras kui eurodirektiivid kohtlevad põllupidajat kui kurjategijat ning potentsiaalset riigivarast. Tuttav ministergi andnud mõista, et ega lihtinimese aruga ikka sellest kaadervärgist aru saada ei ole mõtet ja lastagu end juhtida neil, kes kõrgetes lossides elu suunavad.
Saksikum rahvas on end siis nüüd vastandamas EKREle. On endale kaela sidunud värvilised lipsud ning kängitsenud jalakesed värvilistesse sokkidesse. Räägitakse uusmatslusest ja seda sellise fooni taustal, mis peab niinimetatud lihtsa töö tegijaid vähemväärtuslikeks ja teisejärgulisteks kodanikeks, kellel puuduvat oskus ja soov elus edasi pürgida. Meie ajal on tehtud teaduslikest kraadidest ja ametinimetustest kuldvasikas, mida kummardades on ununenud inimese elu tegelik eesmärk – elu sünnitada, hoida ja edasi viia, seda toita, katta ja õpetada.
Kui see kõlab kuidagi loosunglikult siis ehk on paremini arusaadav selline tõsiasi, et meil (nagu ka mujal Euroopas) toodetakse liiga palju kõrghariduspaberiga inimesi, kellega ei ole tööturul midagi peale hakata. Meie lähinaaberriigis Soomes tähendab see, et töötute ridades on terved leegionid kõrgharidusega inimesi, eriti noori. Nad on riigi kaelal, tunnevad end ebavajalikena ja elu näib perspektiivitu. Mitu tuhat uut noort pensionäri saab mentaalsete häirete diagnoosi. Paraku tööandjad ei vaja nii palju filolooge, filosoofe, kunstikriitikuid, teolooge ja orientaliste.
Kunagi pedagoogiametis olles esitasin põhikooli lõpetajatele küsimuse: „Kes soovib pärast keskkooli jätkata kõrgkoolis?“ Käe tõstsid kõik, välja arvatud üks noormees. Tema sooviks oli minna kutsehariduskooli ja omandada pagari amet. Arvasin toona ja arvan ka praegu, et see noormees andis kõige õigema vastuse. Kui ta valis selle tee, siis sai ta hariduse ja oskused omandada ilma õppemaksuta. Ja kui ta ei ole püsti pannud omaenda äri, siis on tal vähemalt kindel amet, millega end toita. Ülejäänutest on halvemal juhul saanud töötud peenutsejad, kes peavad „lihtsat tööd“ endale alandavaks ja võimetele mittevastavaks.
Ei maksa arvata, et pooldan Kambodža punakhmeeride personali- ja regionaalpoliitikat, mille käigus aeti inimesed sotsialistlikele põldudele kommunismi ehitama ja kuhu suur osa neist ka maeti. Tahan öelda, et kutseharidus vajab uut algust. Sest kõrgharidusõppeasutused ei valmista inimest ette reaalseks eluks. Ja Eesti vajab ka tootvat tööjõudu, mitte ainult kriitikuid. Sest praegusest s…st on vaja teha kena sai.
Kindlasti on olla keeruline eraettevõtja praeguses Eestis, ent inimlikku suhtumist töövõtjatesse ei pea reguleerima riiklikud seadused. Paljud eestlased on lahkunud kodumailt seoses tööandjatepoolse alandava suhtumisega neisse kui „puulastesse ja tohtlastesse.“ Ei ole üksikjuhtum, kui meie tööturul otsitakse miinimumpalgaga kõrgharidusega töötegijat, kes peale emakeele peab valdama veel inglise- ja vene keelt ja olema valmis vastama paindlikult tööandja paljudele nõudmistele.
EKRE ei vastanda ennast ei linna- ega maarahvale, vaid poliitikale, mis viib eestluse hääbumiseni. Olgu tegemist maainimeste või linlastega. EKREl ja kogu Eestil seisab ees mastaapidelt ülisuur ülesanne – anda eesti rahvale tagasi usk sellesse, et saame oma maa majandamisega hakkama ise. Ilma võõrtööjõuta. Võõrtööjõu sissetoomine on ehk ajutine leevendus, ent pikemas perspektiivis meie maale ja rahvale hävitav. See peaks olema selge igaühele. Need poliitikud ja tööandjad, kes Eestist hoolivad, püüavad ilma selleta hakkama saada.