30.11.2020
Hille Hanso ja Birgit Poopuu tahavad vasakpoolsest soomlannast kujundada paremal asuva mosleminaise.
Hille Hanso ja Birgit Poopuu üritavad Eesti Päevalehes vastu vaielda arabist Otto Jastrow`le, kuid teevad seda mitte tasakaalustavalt, nagu oodanuks, vaid islamismi õigustavalt.
Kui võrrelda Otto Jastrow´d ja kahte eelnimetatud eestlannat, siis torkab silma esimese suurem analüütilisus ja teiste orienteeritus loosungitele. Ehk siis kirjeldab Jastrow tegelikke islami levikuga probleeme, Hanso ja Poopuu aga räägivad islami headest külgedest ja toovad võrdluseks euroopaliku ühiskonna pahed.
Esmalt juba lead`i väide, mis ütleb: “Ärme räägime moslemitest alati kui kellestki, kes tahavad meilt midagi ära võtta. Äkki on neil meile hoopis midagi anda?”
Mida on islam andnud euroopalikule kristlikule kultuuriruumile? Meenuvad vaid president Macroni hoiatused islamiseparatismi kohta Prantsusmaal ja Rootsi organiseeritud kuritegevus, mis põhineb Lähis-Ida klannidel. Juba fakt, et islami mõju suurenemine on kaasa toonud sellest usust kui probleemist kõnelemise, on iseenesest kõnekas.
Hille Hanso väidab, et 1,8 miljonit moslemit ei ole ühtne kogukond ja seetõttu on vale neist kõigist kui probleemist rääkida. Ometigi on just moslemipiirkonnad problemaatilised. Vaadakem viimaseid uudiseid.
“Pühasõdalased ründasid esmaspäeval Mali põhjaosa kolmes linnas üheaegselt sõjaväebaase, kus baseeruvad rahvusvahelised väed, teatasid kohalikud elanikud ja ÜRO ametiisik. Kohalike teatel toimusid rünnakud Kidali, Gao ja Menaka linnas.” (AP)
“Afganistani väed tapsid islamiliikumise Taliban liikme, kes korraldas nädalavahetusel vähemalt 30 julgeolekujõudude liikme elu nõudnud rünnaku sõjaväebaasile, teatasid esmaspäeval ametiisikud.” (AFP)
“Mitmes piirkonnas džihaadirühmitustega lahingut lööv Nigeri sõjavägi tuleks järgmise viie aasta jooksul vähemalt kahekordistada kuni 50 000 meheni, ütles parlamendile kaitseminister Issoufou Katambe.” (AFP)
Kolm uudist BNS-ilt poole esmaspäeva jooksul. Toogu Hanso siia kõrval kolm sõjateadet kristlikust kultuuriruumist.
Birgit Poopuu väidab, et “Problemaatiline on see, et kui kuvand on selline, et islam ja moslemid on järjekindlalt süüdi terrorismis, ja kui nüüd sellist kuvandit taastoodetakse, tekib inimestel paratamatult hirm. /…/ Jastrow üritab rajada sellist vastandust, et kui toimub terroriakt, siis eurooplased mõistavad selle hukka ja moslemi kogukond justkui toetaks seda. Aga see, kui paljud inimesed mõistavad hukka nii need aktid kui ka selllise tõlgenduse oma usust, jääb strateegiliselt analüüsist välja.”
Kui palju tekitab Lääne ühiskonnas hirmu nn paremäärmuslus ja kas seda saab võrrelda paanikaga, mis tekib hüüdest “Allah akbar!”? Poopuu unustab, et Läänes levinud hirm ei ole kunstlik – seda on tootnud Charlie Hebdo, Bataclan, Nizza, Brüssel ja sajad teised reaalsed terroriaktid kuni selleni, et Lääne-Euroopas võibki iga hetk linnatänaval keegi pussitama või tulistama hakata. Senise turvalisuse (mida on veel näiteks Ungaris) kadudes on hirm põhjendatud – siin pole kuvandit vaja, hirm tuleb reaalsusest.
Või küsiks Poopuult – miks on liberaalses ajakirjanduses nii vähe uudiseid sellest, kuidas moslemid terroriakte hukka mõistavad? Kas mitte seetõttu, et seda hukkamõistu lihtsalt pole? Kurikuulsa 9/11 aegu juubeldas kogu Lähis-Ida ja ka Brüsseli terrorirünnakute järel kaikus Molenbeek heakskiidust.
Hille Hanso väidab: “Eks ka Prantsusmaa ja Saksamaa tipp-poliitikud ise on tunnistanud, et integreerimisega pole kuigi aktiivselt tegeletud ja äärmuslusel on sotsiaalsed juured. /…/ …nendest kuuest kuni üheksast miljonist moslemist, kes on Prantsuse ühiskonda integreerunud, me iga päev ei kuule, küll aga neist kolmest-neljas tüübist, kes võtsid kätte ja ründasid kedagi füüsiliselt. Kriminaale ei saa võtta ühe grupi esindajatena.”
Küsimus Hansole: aga mida on teinud moslemid ise, et integreeruda? Nemad on tulijad, lõimumine on suuresti nende kohustus, nemad aga toovad kaasa oma elulaadi koos mošeedega, mida on Prantsusmaal sadu. Kuidas moslemid integreeruvad liberaalsete vabadustega Läände kui nad käivad iga päev mošeedes, kus saavad hoopiski erinevat õpetust?
Ja kolm-neli kriminaalist tüüpi? Vähemalt Pariisi politsei peakorteris kolleege pussitanud radikaliseerunud politseiametnik oli igati heal järjel ja ühiskonnas näiliselt kinnistunud. Enamik terroriste pole seda mitte kriminaalselt, vaid ideoloogiliselt – kriminaal ei läheks kunagi aktsioonile, milles ta ise hukkub ja teisi ohtralt kaasa võtab.
Prantsuse peaminister Manuel Valls hoiatas juba 2016. aastal, et islami äärmusvormid on võitmas propagandasõda inimeste südame ja mõistuse pärast. Siis arvati selliseid aktiivseid äärmuslasi olevat 2600.
Või mida arvab kolme-nelja-kriminaali-Hanso Delfi uudisest 30. novembril: Prantsuse politsei korraldas pärast õpilastele prohvet Muhamedi karikatuure näidanud kooliõpetaja Samuel Paty mõrva läbiotsimised kümnete arvatavate islamiäärmuslaste kodudes. Osa neist kahtlustatakse Paty tapjale sotsiaalmeedias toetuse avaldamises.
Võrrelgem Saksamaad: Saksamaal on fundamentalistlike sunniitide salafistide hulk kasvanud 2011. aasta 3800 inimeselt 9700-ni, ütles julgeolekujuht Hans-Georg Maassen 2017. aastal. (Postimees)
See, et Hanso seostab islamiterrorismi ainult kriminaalsusega, võtab usaldusväärsuse kõigilt tema argumentidelt – radikaliseerumine toimub suuresti väärtuste baasil ehk Läände jõudnud moslemeid vapustab pigem sealse ühiskonna liberaalsetest vabadustest tingitud lodevus. Vähemalt niipalju võinuks Hanso Jastrow´lt õppida, et moslemite arusaamad põrkuvad väga teravalt kokku nende endi ja Lääne kultuuriliste erinevustega.
Birgit Poopuu: “Mina näen seda, kuidas siia jõudnud süürlased tunnetavad, et nad peavad esimesena tõestama, et on inimesed ja mitte terroristid. Kui sa istud maha, et intervjueerida Süüria aktiviste ja nendest kümme ja veel rohkemgi üritavad sulle tõestada, et nad on tavalised inimesed, on juba sul endal hästi keeruline.”
Poopuu unustab, et kahes siia jõudnud Süüria peres süüdati naine (ühes kavatseti seda pärast vägivallatsemist teha). Meil on kõigest mõnisada pagulast ja kohe nii räiged juhtumid – kas Poopuu tahab öelda, et tegu oli juhuste ja üksikjuhtumitega? Kas eestlasi saab üldse süüdistada, kui nad selle peale pagulastes kahtlevad?
Poopuu ja Hanso üritavad iga hinna eest tõestada, et naistevastane vägivald on omane kõigile ühiskondadele. Selle ümberlükkamiseks tasub vaid vaadata meie naiste õigusi ja võrrelda neid islamiusulise Saudi Araabia omadega, mida näeb arutelus Euroopa Parlamendis Naiste õigused Saudi Araabias.
Paistab, et sellest ei piisa, et naisi alandavalt ja skandaalselt grupiviisiliselt vägistatakse. Ka ametivõimud peavad neid karistama samal ajal, kui toimepanijad pääsevad karistuseta. (Eva-Britt Svensson)
Muret tekitav on see, et Saudi Araabia fundamentalismi kaubamärki, wahabi islamit, eksporditakse kogu maailma. Londonis, minu valimispiirkonnas, leiti Saudi rahastatavast koolist õpikud, mis sisaldasid vihkamist täis lõike kristlaste ja juutide kohta. Grupiviisiliselt vägistatud Qatifi naise juhtum, kellele mõisteti 200 piitsahoopi, kohutas kogu maailma. (Charles Tannock)
Päris absurdiks läheb Poopuu ja Hanso jutt, kui jutuks võetakse Kölni käperdamisöö. Poopuu ütleb selle sündmuse kohta, kus sajad moslemimehed kabistasid tuhandeid saksa naisi, järgnevalt: “Nii hakatakse ainult teatud inimesi probleemidega seostama, ignoreerides näiteks naistevastase vägivalla laiemat probleemistikku. Nagu uuringud näitavad, kasutavad sellist olukorda sageli ära paremäärmuslikud poliitilised jõud, kes siis äkki ärkavad ja hakkavad „meie naisi välise ohu eest kaitsma”, kuigi varem on pigem naisi ja vähemusi taga kiusanud.”
Ehk siis tahab Poopuu öelda – vaadake, mida te eurooplased ise oma naistega teete, ärge kritiseerige teisi, kes sama teevad! Kuigi Postimees kirjutas tollal: 153 kahtlustatavast, kes uusaastaööl Kölni põhiraudteejaama juures naisi ahistasid, olid 97 protsenti ehk 149 välismaalased, vahendab The Wall Street Journal neljapäeval Düsseldorfis liidumaa parlamendile esitatud raportit. Praeguse seisuga on vahi all 24 kahtlusalust. Märtsi lõpuks oli laekunud enam kui 1500 kirjalikku vandetunnistust vähemalt 1200 väärkohtlemise ohvrilt kõnealusel «üritusel».
Hille Hanso aga ajab kõik eurooplannade kaela, kes naudivad liberaalseid, sealhulgas seksuaalset vabadust: “Üks minu jaoks ebameeldivaid nähtusi puudutab lääne naiste kujutletavat kombelõtvust. 1970–1980-ndatel täitus siinne pornofilmide turg just saksa pornoga ja seniajani on pornostaari kuvand valge peaga Helga. Osal inimestel ongi Euroopa naistest kuvand, et nad on väga vabameelsed ja tahavad kogu aeg seksida.”
Nii et eesti naised – kui moslem hakkab teid Tallinnas käperdama, tuleneb see sellest, et te olete ise liiga lõdva püksikummiga ning väljakutsuva välimusega. Burka selga ja ruttu!
Päris lõpliku pirni paneb Poopuu: “Rõhutan veel kord: Jastrowi intervjuu on strateegiliselt kallutatud, et ühte gruppi rünnata, samas kui teised probleemid jäävad tähelepanuta. Ehk on Euroopa ühiskondadele hoopis ohtlikum paremäärmusluse mõju? Vaadakem, kuidas neidsamu Prantsuse revolutsiooni väärtusi trambitakse jalge alla Poolas, Ungaris ja siin Eestiski.”
Seega siis – ärge vaadake selle otsa, kuidas moslemid eurooplannasid käperdavad ja äärmuslased pomme lõhkavad, vaid tegelege oma muredega, näiteks geidele abiellumisõiguse andmise, soolise palgalõhe ja sooneutraalsusega. Kohtumiseni Tallinna mošees (mille ehitamine jääb teil nägemata, sest teie tegelesite samal ajal paremäärmusluse tõrjumise ja “euroopalike väärtuste” juurutamisega).
Lõpetuseks – Eesti Päevalehes said sõna kaks naist, kelle unelmates on islami levik üle maailma. Üks neist, Hille Hanso, elabki islamiühiskonnas.