Kontekstitu pealiskaudsus ehk kuidas ei osata „Tõe ja õiguse“ hobusevarast ära tunda

Arvamus,
- Updated
©UU
Me ei taha jutu mõttest sageli lihtsalt aru saada.

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab sellest, kuidas Eestis mängitakse üksikute sõnade ümber, arvestamata seda, millises olukorras need välja öeldi.

„Aasta 2019 märksõnaks oli minu jaoks „kontekst“. Või siis täpsustavalt – konteksti eiramine. Kaua aastaid tõlkijana tegutsedes on mul enda jaoks välja kujunenud moto – „Minu Jumal on kontekst.“

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Lihtsustatud, illustreeriv näide. Ingliskeelsel sõnal „spring“ on mitu tähendust – kevad, allikas, vedru ja mõni veel. Kui ma tõlkimisel nüri järjekindlusega ignoreerin konteksti ning valin üksiksõnale suvalise tõlkevaste, siis on võimalik konstrueerida üpris idiootlikke lauseid. Näiteks „Talvele järgneb vedru“ või „Allikas tuleb kokku suruda“ jne. Kui teeksingi seda oma igapäevatöös, siis oleksin juba ammu töötu.

Muide, masintõlkeprogrammid just nõnda väga sageli teevadki, kuna neil puudub suutlikkus sügavuti konteksti tajuda. Sisulise, ajaloolise, emotsionaalse, situatsioonilise ja muu taustateabe tunnetamine on sügavalt inimlik omadus, mida tehisintellektil on (veel) väga raske täiesti adekvaatselt järele teha. Kuid vähegi intelligentsevõitu inimeselt ootaks seda küll kindlasti.

Paraku näitas lahkunud aasta, et avalikku arvamust ja meelsust kujundavatel inimestel (ajakirjanikud, poliitikud, suunamudijad ja muud nähtavad-kuuldavad persoonid) on konteksti tajumisega tihti ületamatuid raskusi. Noh, tegelikult kahtlustan, et väga paljud ilmselt suudaksid, kuid jätavad konteksti täiesti teadlikult tähelepanuta.

Täiesti kirvereegliks sai üksikute terminite, väljendite või žestide jõuga välja kiskumine nende loogilisest ja loomulikust keskkonnast ning seejärel nende presenteerimine täiesti iseseisvana või mis veel hullem – neile uue ja algsest kardinaalselt erineva konteksti „loomine“.

Ometi peaks ju mõtlevale kodanikule arusaadav olema, et praktiliselt iga väljaöeldud sõna sisu oleneb olukorrast, adressaadist, intonatsioonist, taustast. Poolsosinal pomisetud „kallis …“ omab ühte tähendust, kui see tuleb tütarlast embava poisi suust. Ning hoopis teist tähendust, kui see tuleb nördinud pilgul vitriini jõllitava kliendi suust juveelipoes. Vaevalt keegi arvaks, et viimases olukorras püüab klient müüjaneiule armastust avaldada.

Kui võtta suvalise näitena kurikuulus Ruubeni OK-märk Riigikogu saalis … Milline oli olukord ja kontekst? Noor mees oli jõudnud oma senise elu kõrghetkeni, andis vande parlamendisaadikuna. On elementaarne, et temas keesid ülevoolavalt õnnelikud emotsioonid.

Samuti ei tohi unustada, et see toimus riigis, kus rassilisi vastuolusid ei eksisteeri, kuivõrd valge inimese arvuline ülekaal on totaalne ja mustade osa on mainimist isegi mitteväärivalt marginaalne. Kuidas on võimalik sellise konteksti juures arvata, et eufoorilise rõõmutunde asemel tahtis poiss väljendada „valgete ülemvõimu“? Kellele? Miks?

Neid sõnu ja väljendeid, millest genereeriti meediasündmus, jättes seejuures täiesti kõrvale reaalne sisu, oli aasta jooksul tohutult. Mäletame ilmselt neid kõik.

Me peame ennast uhkusega haritud ja kultuurseks rahvaks. Ometi…

Äsja purustas vaatajarekordeid suurepärane film „Tõde ja õigus“. Kõik räägivad, kõik kiidavad, kõik on uhked, kirjanduslembesed ja kultuursed. Aga samast teosest pärit hobusevarga allegooriat ei suuda me ära tunda ega adekvaatsesse konteksti asetada.

Kui üks Helmedest palub väliskülalisel istuda, siis kindlasti leidub mõni ajakirjanik, kes pasundab, et Helme ütles külalise kohta „sitt“ ning kruvib sellest üles rahvusvahelise skandaali. Ja suur osa rahvast võtabki tuld!

Mõni aeg tagasi oli selline kontekstivaba tõlgendamine isegi pisut naljakas. Nüüdseks on aga asi naljast kaugel. Kriitiline hulk inimestest reaalselt usubki selliseid „tõlgendusi“, teeb neist oma järeldusi, annab-kannab edasi, keedab iseendas viha ja raevu mõistmata, et selleks ei ole VÄHIMATKI PÕHJUST!

Suurem osa ühiskondlikest vastandumistest ja tõesti hüsteerilistest vaenupuhangutest on põhjustatud sellest, MIDA keegi ütles. Täiesti tähelepanuta jäetakse, MIKS ta ütles, MILLEGA SEOSES ta ütles, KUS ja MILLAL ta ütles ning kogu muu TEGELIKULT OLULINE kontekst.

Väljend „tal on väga suur palk“ tekitab eestlases automaatselt verise kadeduse. Isegi siis, kui tegelikkuses on juttu palgist.

Jah, praeguse aja üheks põhitunnuseks on informatsiooni mõõdutundetu üleküllus. Mitte keegi ei ole suuteline haarama kogu teavet, mis meile kaela kallatakse. Kas see on aga õigustuseks, et sellest üüratust massist meelevaldselt välja noppida killukesi ning neile siis ISE tähendus anda?

Teame kõik Tujurikkuja paljukiidetud ja paljukirutud versiooni laulust „Ei ole üksi ükski maa“. Tohutult sümpaatne on minu jaoks Bentoni fraas „neegri koht on Aafrikas“. Sest ta (must mees) on sügavalt tunnetanud, milleks, millega seoses, MILLISES KONTEKSTIS ta nii laulab. Kui mitte muu, siis see laul võiks meile õpetada konteksti tajumise ülimat tähtsust.“

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused