Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Koolmeister Peep Leppik: “Mis toimub kasvatuseta inimese peas? Mitte midagi ei toimu!”

-
08.06.2020
Politsei
© Uued Uudised

Staažikas pedagoog Peep Leppik ütleb oma arvamusloos, et noorte kuritegevus oli ette prognoositav, kuna kasvatus on asendunud ise(vaba)kasvamisega.

“Juba 2010. aastal avaldasin oma „13 esseed teaduse kaitseks“ väikeses raamatus „Mure Eesti kooli pärast“ (TÜ Kirjastus). Ja ligi kaks aastat tagasi ilmutas Õpetajate Leht toona päevakohase artiklikese „Noorte kuritegevust võis ette näha“.

Kommentaaris kirjutas vana koolmeister ja psühholoog Toivo Niiberg: „Väga asjalik ja mõneti hoiatav artikkel, aga kahjuks ei jõua sisukad sõnumid otsuste tegijateni või siis ei mõista nad neid või ei taha mõista. [—] Meie hariduselu kulgeb ühest kraavist kolinaga teise…“ Aituma! Ka meedia ei otsi süvapõhjusi – elame ju „arvamuste” maailmas.

Kogu inimühiskonna toimimise aluseks on KASVATUS ja seda loomariigist peale. Me võime võtta vastu toredaid seadusi, kuid neid täidavad ikkagi vaid kasvatatud inimesed. Teine võimalus – loome politseiriigi ja näilise korra, mille varjus toimuv kuritegevus hoiab inimsuhetes pingeid – sinna tundume liikuvat.

Nüüd, mil oleme „harjunud“ Saaremaa autoavarii, Lihula tulistamisega jne, tuleb  tunnistada, et olukord on tõsine, mis muide tuntav ka minu lähiümbruses. Et tegemist on „uue õpikäsituse ja kasvatuse“ läbinud inimestega (vt. ka „Homo sapiens on suremas“, „Carpe diem! jne), siis seda enam. Teadvustagem ka, et KÕLBLUS ja akadeemiline edukus pole kommertsilmas üldse otsesõltuvuses – jõhkard võib jõuda kõrgele-kaugele (ja ka vastupidi).

Hiljutises hommikusaates imestas saatejuht: „Tahaks teada, mis toimub selle inimese peas, kes viskab autoaknast välja plastiktopse?“ Midagi ei toimu! Mõistkem, et täiskasvanu elu toimib suuresti instinktiivselt – looduspärased (tingimatud) ja õpitud (tingitud) refleksid. Põhiline kasvatus toimub enne kooli ja algklassides, kus tuleb KUJUNDADA tingitud reflekse. Siis peab laps saama ka selgeks (kasvõi pedagoogiliselt karistades), et on asju, mis KEELATUD.

Teadusinimesena toon järgnevalt taas välja arengupsühholoogilised tõed, millest peaks Eestis kiiresti hakkama laste-alaealiste arendamisel-kasvatamisel ja õpetamisel lähtuma, et kümnekonna (!) aasta pärast pööret paremusele näha.

Laps ei ole isiksus, kes ise kõike otsustab, kellega seetõttu isegi ei pahandata (küll on ta isikupärane). Looduspäraselt on iseotsustaja täiskasvanu. Lapse (pedagoogika!) ja täiskasvanu õpetamine-kasvatamine on täiesti erinevad asjad.

Aga lapsel olgu juba koolieelsel ajal võimalus puutuda aktiivselt kokku elu keerukuse ja raskustega. Õppimine kooliski  kulgeb vaid raskusi ja vastuolusid ületades, mille tulemuseks on ka rõõm ja õnnetunne. Alates teismelise east on kasvatamisel määrav just töö ja kõik sellega seonduv. Sõnade mõju on väike.

Õpetaja, kes koolis semutseb õpilastega, on kaotanud nende pedagoogiliseks mõjutamiseks vajaliku mõju. Õpilane ei ole kunagi võrdne õpetajaga, kes töötab ju tuleviku nimel – et lapsest kasvaks töökas ja aus kultuurinimene.

Lapse areng kulgeb vaid läbi protsesside (mida ta praktiliselt teeb, üle elab). Vajadusel tuleb lapsi ka kohustada, et ületada looduspärast jõu ökonoomia instinkti. Pedagoogika ajalugu on ammu tõestanud, et hinnete ja kodutöödeta lõtv kool on lapse vaimse arengu surm. Kool on ikkagi tõsise töö koht!

Enne kooli ja algklassides on lapse mõtlemine konkreetne-kujundlik, siis pole mõtet talle seletada keerulisi elu- ja käitumisprobleeme, vaid panna teda tegema seda, mis õige ja vajalik – kujundada tingitud reflekse – kasvatus! Aga pärast murdeiga muutub selgituste alusel tähtsaks hoopis enesekasvatus.

Ohtlik on kõiges ahvida järele muu maailma (eriti angloameerika) elulaadi, kus on ju kaks koolisüsteemi. Nn avalikud koolid on lihtrahva jaoks – kasvatamatuse korvab seal politseiriik. Kallid, rangete nõuetega erakoolid eliidi koolitamiseks. Ning keelest lähtuvalt ajude sissevool ja -ostmine oma majanduse arenguks.

Kogu maailmas on nagu unustatud, et fundamentaaluuringutega on inimest psüühilise olendina hästi tundma õpitud; teame ise lihtsalt vähe, kasutamisest rääkimata. Ja kommertsmaailmas levib just induktiivne mõtlemine – eriti tähtsad on erijuhtumid, kuid teaduses vastupidi – deduktiivne (üldistav) mõtlemine.

Uurides ÜRO lapse õiguste konventsiooni, avastasime lapse (looduspärase) arengupsühholoogiaga vastuolus olevaid seisukohti, mis tähendab, et kedagi ei saa enam usaldada, – tuleb hakata ise MÕTLEMA – lugema ja maailmas toimuvat teaduslikult mõtestama (või leida endale lausa mõni… tugiisik!). Aga lootustki on vähe, sest inimkonna arukus (IQ) on ju 21. sajandil allakäigu teel, mida ei taha tunnistada just haridusametnikud ja vastava valdkonna poliitikud.

Peep Leppik, PhD, pedagoog-metoodik