Kahjuks peab tõdema, et igasugune mõistlik arutelu koroonakriisi üle on juba pikemat aega tagasi lakanud. Mida tõsi küll, võib faktiliselt laiendada ükskõik millisele sotsiaalpoliitilisele küsimusele tänapäeval.
Ühed otsivad kõige süüdlast kas vanas või uues valitsuses, keda võlla tõmmata ning meie võimurid saavad ainult kergendust tunda, et nad viis sajandit tagasi ei elanud. Vastasel juhul oleks nad rippuma pandud kasvõi igaks juhuks ja rahva rõõmuks.
Teised tahavad “eriolukorda” mis kuidagi kõik ära lahendaks – Stalin kunagi rääkis administratiivmeetmete kõikvõimsusest, kuid vaevalt „kõigi rahvaste isagi“ uskus, et nendega saab efektiivselt võidelda epideemiaga demokraatlikus riigis.
Kolmandad aga arvavad, et selle koleda aga samal ajal olematu katku laskis lahti Bill Gates ning kuidagi seda viirust aga polegi olemas ning see, mida me koroonana teame, on hoopis 5G kõrvalmõjud. Millegi sellise arvamiseks pole mitte ainult vaja elada lamedal maal, vaid omada ka siledaid ajusid.
Kuid keegi pole esitanud selle kisma käigus aga põhilist küsimust – mida me pikemas plaanis teeme? Mis on püsiv lahendus? Just pikemalt, mitte nädala, isegi kuu või aasta, vaid kümnendite lõikes. Kõik märgid näitavad ning paljud teadlasedki ning ka vaktsiinitootjad on tunnistanud, et koroona muutub suure tõenäosusega endeemiliseks haiguseks, rahvakeeli jääbki suuremate – väiksemate puhangutega meiega, umbes nagu gripp.
Kui eelmine aasta võis loota veel, et vaktsineerimisest saab see võluvits, millega haigus alistatakse jäädavalt. Praegune praktika on näidanud, et vaktsineerimine oma lühikese kaitseaja, keeldujate ning uute tüvedega pakub ehk leevendust, kuid mitte püsivat lahendust. Selleks, et keegi valesti ei mõistaks, siis kindlasti on vaktsiinid suur abivahend, kuid ta aitab ainult koos teiste vahenditega hoida viirust paremini kontrolli all, mitte enamat.
Teemandid võivad igavesed olla, kuid laenuraha pole
Praeguste meetoditega oleks aga lootusetu võidelda koroona vastu jäädavalt. Mitte ühegi riigi majandus ei kannataks välja paar korda aastas suure osa majandustegevuse sulgemist, piiranguid ja muud sinna juurde kuuluvat. Siin ei pea olema isegi elus lugenud ühtegi majandusõpikut, et teada, mida kõike see endaga kaasa toob. Meie sotsiaalosa riigieelarvest on nagunii ületanud 50% piiri ning kui raha hakkab tervishoiust ja pensionitest väheks jääma, siis seda kusagilt mujalt ei leia – et veidi “Kärpe-Ligide” tuhinat ennetada.
Kevadel isegi veidi arutati seda aspekti, kuid ilmselgelt lähenemine majandus vs inimesed ei kehtiks enam nagunii olukorras, kus riigil poleks raha isegi arstidele palkade maksmiseks, kuid praeguses olukorras me varem või hiljem sinna jõuame. Küsimus pole kas, vaid puhtalt millal.
Hetkel oleme suuremast majanduslangusest hoidunud ohtra laenuraha pumpamisega majandusse, mis on küll õigustatud meede, kuid see saab olla ainult ajutine.
Ühesõnaga, kõik see, mida me siin aasta jooksul oleme teinud, on asi, mida me tegelikult saame korrata ehk maksimaalselt veel korra-kaks lühiajaliselt ning sedagi eeldusel, et laenuraha kättesaadavus ei halvene ning väga paljudel inimestel ei viska sellest kõigest koppa ette. Juba praegu näitavad mustemad stsenaariumid, et sügisel on meil ligi sada tuhat töötut ning seletada kodutuks jäänud ja näljasele inimesele, et see kõik on tegelikult sinu enda hüvanguks, võib muutuda väga keeruliseks.
Mingil määral päästab ajutiselt olukorda pensionifondidest raha välja võtmine, kuid ei ole vist pikemalt mõtet peatuda sellel, kui ajutise iseloomuga see on.
Seega kui me paari kuu jooksul ei leita üliefektiivset ravi, tekib õigustatult küsimus, mis on praeguste piirangute ja koroonaga võitlemise idee, kui me mitte väga kauges tulevikus oleme nagunii majanduslikel põhjustel sunnitud neist suuremas jaos loobuma.
Sealjuures hetkel on meil veel valik, kuidas järkjärgult kehtestada „uut reaalsust“. Kui me aga satume olukorda kus ainult majanduslik reaalsus hakkab dikteerima tegevust, kaob meil ka see võimalus.
Nüüd, kus me oleme juba nii palju kahju kannatanud, ei saa me ometi poolele teele pidama jääda
Need sõnad kuuluvad küll Kiire papale, kuid võiks kuuluda ka paljudele valitsustele. Põhimõtteliselt pole mitte ainult Eestis, vaid terve Euroopa kas veidi suuremal või vähemal määral ebaõnnestunud koroona tõrjes. Veidigi piirangutele järele andes on nakatumine uuesti üleval.
Erinevalt paljudest ma ei usu, et poliitikud oleks lollid (järgi mõeldes, peab nentima, et on erandeid), seega mõistavad nad hästi, et selliselt kuigi pikalt koroonaga ei võitle. Samas mõistavad ka – piirangutest loobumise korral oleks esmane küsimus „miks me kulutasime niisama, niipalju raha“, millele vastamine oleks kaunis ebameeldiv. Samuti ega nad enda raha kuluta nagunii …
Laual on kaks võimalust, kas oodata mingit imet, et koroona kaob kuidagi ise ära või loobuda võitlemisest paratamatusega – koroona on tulnud, selleks, et jääda.
Kui inimene tänavalt võib uskuda mida ta soovib, siis riik nii käituda ei saa. Seega peaks Eesti riik vähemalt arvestama, et eksisteerib suur võimalus, et koroona ei kaogi ära.
Sellega seoses ka välja töötama vastava plaani, millega saaks riik elada pikema aja jooksul, lisaks, mis saab siis, kui niigi noateral seisva maailmamajandusega midagi juhtub.
Ühiskonna valulävi
Mööda ei saa vaadata ka vastikust arutelust ühiskonna valuläve ja inimelu hinna üle. Kõik mäletavad vast Annabeli juhtumit kus haigekassa polnud nõus kompenseerima 2 miljoni eurost ravi, kuid näiteks ühe teise Annabeli puhul ei leitud 2017. aastal ka 172 000 eurot väikese tüdruku elu päästmiseks. Õnneks mõlema juhtumi korral lahenes olukord heategevusega.
Koroonakriis on läks meile 2020. aasta jooksul maksma isegi väga tagasihoidlikute hinnangute järgi vähemalt 2 miljardit eurot (SKP langus + laenud).
Peale plaanilise ravi katkestamise, mille mõjude kohta ei teostatud ühtegi uuringut (ehk siis tegemist oli poliitilise otsusega). Pole muidugi keegi suvatsenud ka arvestada, kuidas koroonapiirangutest tingitud majanduslangus mõjutab muud ravi pikemas plaanis ning mis rahasummast alates näiteks tulevikus enam ei kompenseerita ravi.
Ilmselgelt on ühiskonna valulävi koroona suhtes kõrgem, kuid tegemist on psühholoogilise ilminguga. Umbes nagu käia maapinnal asetatud palgist üle on lihtne, kuid kui see sama palk panna üle kuristiku, muutub selle ületamine oluliselt raskemaks. Kuigi olud peaks nagu samad olema. Samamoodi on iga surm tragöödia, nii koroona, vähi, südamepuudulikkuse või millegi muu kätte, kuid seda, kui palju vähihaigeid meil iga päev sureb, ajalehe esilehelt lugeda ei saa.
Lisaks vähemalt mul tekitab praegune koroonakriisi puhul veel üks veidi teemaväline küsimus ühiskonna valuläve kohta. Kuidas käituks Eesti päris sõjas – just sellises, mis nõuaks suuri ohvreid nii inimeludes kui infrastruktuuris? Praegusel juhul oleme me mängleva kergusega loobunud oma eluolust ning sammume kindlal sammul ka oma heaolust loobumise poole ning seda ilma suuremate vastuväideta. Kas sõja korral poleks samasugust käppade püsti ajamist, et „säästa elusid“? Muidugi loodan, et ei leia sellele küsimusele kunagi vastust.
Lõpetuseks ütlen, et ma ei tea vastuseid enamikele küsimustele (ega peagi, sest ma pole otsustaja) kuid seda tean päris kindlasti, et Eestil on ees väga rasked ajad, kui ühiskond ei tule välja paanikast ning ei hakka mõtlema mis saab homme…“
Wesse Allik, EKRE poliitik
