13.04.2020
Euroopa Komisjonist tulevad käsulauad, mis suunavad EL-i plaanimajandusse. Pilt on illustratiivne.
Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson hoiatab, et koroonakriisis võib hoopiski lõpuks liikmesriikide erisusi märganud Brüssel diktatuuri kehtestama hakata.
“Kui supp rammus, pole lauataga istujatel põhjust üksteist vihaste pilkudega seirata, kui aga leem kipub lahjaks jääma, on paratamatult kuri karjas.
Et inimloomust ei muuda ükski poliitiline deklaratsioon ega ühtsusele innustav üleskutse, tõendab veenvalt Euroopa Liidus lahvatanud tüli koroonakriisi pehmendamiseks kavandatavate abimeetmete üle. Elujanune Lõuna soovib ühisest kausist suuremaid lusikatäisi haugata, puritaanlikumat vaadet esindavad maad aga ühiste võlakirjade emiteerimist heaks ei kiida. Euroopa Teraseühendusest alguse saanud kontinendiülese kooselu alustalad vapuvad ning suletud piirid lisavad erimeelsustele hoogu.
Me võime küll teha näo nagu Euroopa kõikumalöönud stabiilsus meid ei puudutaks, ent kindlasti ei tohiks toimuvat ükskõikselt pealt vaadata. Peame leppima, et Euroopa ei välju koroonakriisist endisena, ent on oluline, kas oskame sellest võita.
Praegused riikidevahelised erimeelsused kinnitavad, et vara oli eurobürokraatidel rahvusriike ning piirkondlikke eripärasid maha kanda. Rahvuslikud iseärasused pole vaatamata Euroliidu tasalülitavale poliitikale kusagile kadunud. Kreeklast pole võimalik panna saksa täpsust harrastama ning portugallase pähe ei mahu eales hollandlase majanduslik alalhoidlikkus.
Kaitsevahendite ja muude kaupade kaaperdamine transiitriikides kinnitab, et vendluse ja sõpruse ülistamine europoliitikute manitsuskõnedes, pole ahvatlenud masse ennasthävitavale altruismile. Haiguse palge ees mõeldakse eelkõige enda ja oma lähedaste heaolule, seejärel võimalusele tulusat äri ajada ning alles viimases järjekorras nn euroopalikele väärtustele. Ja suurepärane, et eurooplane on jäänud 21. sajandi utoopiatele vaatamata isiksuseks!
Euroopa koostöö pärast pole siiski tarvis karta. Kriisist väljumise järel tõenäoliselt väheneb Brüsseli otsustus- ning sekkumisvõimalus ja Euroliit killustub ühiseid huve esindavateks piirkondadeks, ent olgem ausad, rahvusriikide iseotsustusõiguse tagasivõitmine ja normaalse, silmakirjalikkusest vaba riikidevahelise suhtluse taastumine, avab meie kodukontinendi ees senisest märksa avaramad võimalused.
Kriisijärgne reaalsus lõpetab läinud kümnendil hoogustunud protsessi, kus demokraatia asendus Brüsseli paljusõnaliste manitsuste ja hoiatustega rahvusliku populismi eest. Kahjuks toetasid mitmete suurriikide juhid rahvusliku tasalülitamise poliitikat, püüdes sel viisil lahendada oma siseriiklikke probleeme nagu näiteks Kataloonia iseseisvumine, Saksamaa ida- ja lääneosade vastasseis või kollavestide pealetung Prantsusmaal. Koroonakriis õhutab liikmesriikides iseseisvat ning sõltumatut mõtlemist ning üha enam rahvuspoliitikuid julgeb viidata tõsiasjale, et Brüsseli kuningas on jäänud piinlikult alasti.
Siiski tuleb koroonakriisist väljudes olla valmis ka halvemateks lahenduseks. Läbi ajaloo on näiteid, kus iseseisvusmeeleolude kasv ja demokraatlike tõekspidamiste levimine viib diktatuurile. Praeguse euroladviku retoorikas leiab märke ihalusest suurema võimu järele.
Teises reaalsuses elav von der Leyen võib hakata end maailma direktoriks pidama. Kohates liikmesriikide kasvavat autonoomiat asub eurobürokraatia keskvõimu kindlustamise nimel karmimaid mängureegleid kehtestama, mis viiks föderatsioonini, sealt aga loomuliku reaktsioonina liidu siseste vastuolude kasvule, mis heal juhul lõppeks exititega, halvemal aga Schengeni ja euroala kiire kokkuvarisemisega, milleks liikmesriigid pole valmis. Korduksid üheksakümnendad, küll veidi teises võtmes.
Kahjuks on taoline stsenaarium liigagi tõene, sest õppimisvõimetust on Euroliidu ladvik tõestanud tegutsemisega Brexitis, mis ei jätnud Brüsseli jäikuse tõttu Britanniale lahkumise kõrval pehmemaid võimalusi.
Viirus, mille tõttu praegu karantiinis istume, kujutab endast palju enamat, kui lihtsalt ohtlikku haigust. Tõehetk on saabunud majanduses, kus näeme, et vägevad kontsernid ja uhked ükssarvikud osutuvad kaitsetuteks ühepäevaliblikateks, kes väiksematki tuulepuhangut ega vihmasabinat üle ei ela.
Maailm ja meie kodukontinent ei välju kriisist endisena. Covid sunnib meid mõtlema, mis on elu ja mis demokraatia hind. Jääb üle loota, et see muudab meid kõiki empaatiavõimelisemaks. Kuigi leidub neidki, kes idioodi järjekindlusega sarjavad eriolukorra kehtestanud valitsust ja nõuavad ööklubide kohest avamist ning neidki, kelle jaoks on udused luulud õiguste riivest olulisemad pereliikmete elust, teame nüüd, et inimõigustest jutlustava naeratava näo taga võib peituda mürgine iseloom ja tõsimeelne üleskutse end ja lähedasi hoida ei tähenda õigustest loobumist.
Koroona on meid tahtmatult pannud hindama traditsioone, õpetanud väärtusi, millest ennatlik loobumine läheb kalliks maksma. Kuid mis peamine – Euroopa muutub, Eesti jääb!”