Kristina Kallasele: EKRE on hümn eestlusele, mis ei lahenda globalistide, kuid lahendab rahvusriigi probleemid

Kristina Kallas tahab pildile, aga ajab järjekordset jama.

Kristina Kallase jutt Delfis “EKRE on kui vana unelaul, mis ei lahenda Eesti probleeme” on globalisti mõttekäik, kes ei saa toimuvast aru ja üritab leida seletusi asjadele, mis on lihtsalt tema teadvusest väljaspool, ja mis tähtsaim – EKRE ei tahagi globalisti silmade läbi nähtud probleeme lahendada.

Kõigepealt pakub Kallas välja, et EKRE viib ühiskonna tagasi “vanasse heasse aega”. See ongi asi, millest vasakliberaalid midagi ei jaga – konservatism tähendab ennekõike selle säilitamist, mis on väärt, et seda hoida. Kui vaadata EKRE majandusprogrammi, siis on näha, et see on täiesti kaasajale toetuv – ainsateks momentideks, mis globaliste ei suuda rahuldada, on ehk see, et tööjõuprobleemi ei püüta lahendada massiiimigratsiooni, vaid omade inimeste tagasitoomise ning tehnoloogilise arenguga, ning eurorahadest elatumise asemel üritavad rahvuskonservatiivid rohkem oma jõududele toetuda.

Eesti 200 esindab paraku seda neomarksistlikku seltskonda, kes näeb progressi kõige olemasoleva kiires mahalõhkumises ja riigi kiires lülitamisest globalistlikusse maailmasüsteemi, mis tähendab kohaliku omapära täielikku hävitamist. Selles pilsivees tunneb Kristina Kallas ennast hästi ja sealt ta oma analüüsimõtteid ka kogub. Jutt edasi-tagasi-kursist, kus EKRE on tagasi vaatav, on närbuvale erakonnahakatisele turvaline mätas, millelt EKRE-t rünnata, kuid see ei tee luulusid tõsiseltvõetavaks.

Päris rumal ja naeruväärne on Kallase “kuningriiklaste” vaade, mille kohaselt olevat EKRE puhul tegemist suure näitemänguga, mida osalised ise naudivad ja ambitsioone neil polevatki. Ehk saab Kallas süvariigi “silmade” kaudu jälgida pisut EKRE tegemisi fraktsiooni ruumides Toompeal – siis ta näeks, et need inimesed muretsevad tõeliselt oma maa tuleviku pärast. Ka teine vaade ehk see, nagu taltuks EKRE võimule saades, on täiesti lootusetu – erakonnas pole mingit “soinistumist” tulemas, rahvuskonservatiivid püsivad kindlalt oma punaste joonte taga ja lootus EKRE kartellistumisest tuleb kohe maha matta. Kümnesse läheb aga see, et EKRE on sarnaselt Saksamaa AfD ja Prantsusmaa Rahvusrindega tulnud, et jääda!

Kristina Kallase analüüsi suurim viga ongi see, et ta polegi terve jutu sees suutnud jõuda sammugi lähemale EKRE fenomenile, vaid on vastuste leidmiseks torkinud hirme, vanade aegade ihalust, natsismi ning tõstnud taas lauale Kremli kaardi. Kas tõesti enam midagi uut välja mõelda ei osata? Just Eesti 200 ise õhutab “siseriiklikku ärevust”, sest tema eesmärkide seas on kakskeelsuse kaudu ka venestamine, mis peaks just Kremlile meeltmööda olema.

Viimasel ajal on ilmunud päris palju EKRE femomeni lahkajaid, keda ühendab üks – õelus, tahtmine erakonda maha teha ja leida nende seisukohtadele võimalikult kummalised seletused. Kristina Kallas on lihtsalt üks järjekordsetest õelutsejatest, kes peidab oma täielikku teadmatust tegelikkusest targa analüütiku maski taha. Selle asemel võiks oma identiteedikriisis vaevlevale sündimata erakonnakesele tõsiseltvõetavat sisu otsida!

EKRE fenomen on tegelikult lihtne – Eestis tahab päris suur osa ühiskonnast hoida kõike eestlaslikku, mis globaliseerumises paratamatult kaob. Euroopa Liiduga ühinemisest saati on riigi kurss viidud ülemaailmastumise teele, eestlust on kujutatud mõttetu jäänukina ja seda on püütud vargsi hävitada, mida teeb järjekordselt ka Kristina Kallas.

Reformierakonna võimulepääsust saati on rahvuslust tahaplaanile tõrjutud ja eestluse tuleviku küsimust pole ühiskonnas isegi tõsiselt arutatud. Tegelikult pole Eesti ühiskonnas kunagi midagi tõsiselt läbi diskuteeritud – kõik arvamusfestivalid, jääkeldrid ja muud auru mahalaskmise üritused on keskendunud sellele, et euroopastumine on ainuõige tee ja rahvuslus midagi veidrat.

Kooseluseaduse eel polnud ühtegi arutelu teemal, mida tunnevad inimesed, kellel on meeldi näha teineteise pükstes sorivad mehi – kuulutati, et homoseksuaalsus on tore ja kõik peavad geisid armastama. Rändekriisi alates oli sama – nad on õnnetud, me peame nad vastu võtma ja neid armastama. Eestis pole kunagi olnud ainsatki avalikku arutelu, kus oleks pagulaste ja geide vastaseid võetud võrdsena nende pooldajatega, ja nende argumendid ära kuulatud. Igal momendil on globalistlik seisukoht teerulliga ühiskonnale peale surutud – see on üksühele nõukogulik ideoloogiline praktika, kus on ainult üks, see kõige õigem tõde, mille kõrval teisi olla ei tohi.

EKRE toetajaskond on see suur eestlastest ühiskonnagrupp, kes taasiseseisvumise järel nägid tulevikku rahvusriigis. Nende arvamusega pole 15 aastat arvestatud, neid pole isegi ära kuulatud, vaid neid on tagurlasteks ja vihakõnelejateks tembeldatud, kui nad on oma olemasolust märku andnud. Nad on Brüsseli-meelses maailmas võõrkehaks tehtud, sest nad ei mõtle nii, nagu Euroopa Komisjon on ette kirjutanud. Nüüd on esile kerkinud üks jõud, kes neid esindab ja see on EKRE. Nii lihtne see ongi.

Kristina Kallas ja teised globalismi suuvoodrid võiksidki pigem jälgida seda, kuidas Eestist kaob sõnavabadus ja see arvamuste paljusus, mille üle me kunagi uhked olime. Rahvuslikult mõtlevate inimeste arvamus on kuulutatud sobimatuks, see on tekitanud vastupanuliikumise ja selle eesotsas rahvuskonservatiivid seisavadki. Kallase nimetatud “EKRE tagasipöördumine vanasse heasse aega” tähendab siiski soovi rahvusriikide Euroopa järele, mis oleks pigem majanduspoliitiline ühendus, mitte föderatsioon.

Kuivõrd Eesti 200 ämmaemand on märganud konservatiivsete jõudude tugevnemist Euroopas, siis arvestagu ta, et tulevik on EKRE, mitte “kahesajalised”. Eestlased aga võiks teadmiseks võtta, et Kallase arvamusi tuleviku aluseks võttes Eestil 200. sünnipäeva küll pidada ei õnnestu. Mis aga puutub Delfi toredasse taustapilti, siis tasuks teada, et seal, kuhu EKRE on asetatud tagurpidikäiguna, on paljudel autodel kuues ehk kiireim käik – esimesed viis on kartellierakonnad, kuues aga Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Kommentaarid