Küberneetika, riik ja tagasiside ehk halvasti juhitav ja liiga suure inertsiga riiklik süsteem lõpetab kraavis

Kolumnist Karl Olaf Rääk kirjutab sellest, kuidas Eesti on paljus muus küll oma ajas, kuid esindusdemokraatia poolest alles minevikus.

“Eesliide “küber-” on kujunenud bürokraatliku udupuhumise tööriistaks. Elupõlised parteifunktsionärid ärkavad ilusal hommikul küber-misiganes-spetsialistidena ja peavad koosolekutel magusasti tukkuvatele kolleegidele selleteemalisi kõnesid. Paberipealne innovatsioon õitseb, kõik on rahul.

Eesliide “küber” on pärit mõistest “küberneetika”. Mis omakorda on pärit kreeka keelest ja tähendas algselt laeva juhtimise kunsti. Veidi üle poole sajandi tagasi tõi USA matemaatik Norbert Wiener selle mõiste juhtimisteadusse, sealt edasi liikus mõiste infotehnoloogia, side- ja muudele aladele.

Wiener nimetas küberneetikat “teaduslikuks uurimuseks kontrollist ja kommunikatsioonist nii loomas kui masinas”. Niisiis, küberneetika tähendab üldisemas plaanis juhtimiskunsti. Juhtimine toimub igasuguste süsteemide puhul, olgu see siis riik, asutus, inimene, sinivaal või lehetäi.

Igasugune süsteem kasutab maailmas orienteerumiseks, elus püsimiseks ning oma sihtide poole liikumiseks tagasisidet. Tagasisidel on stabiliseeriv ja suunav roll. Tagasiside võib olla kas negatiivne või positiivne. Täpselt doseeritud negatiivne tagasiside stabiliseerib süsteemi. Näiteks, kui inimese keha kipub üle kuumenema, siis rakenduvad protsessid, mis jahutavad keha tagasi õige temperatuurini.

Negatiivse tagasiside näiteks võib tuua ka takistuse ees pidurit vajutava autojuhi. Positiivne tagasiside annab hoogu, kuid selle üleküllus kipub süsteemi tööd rikkuma. Näiteks kontserdil vilistav mikrofon on liigse positiivse tagasiside näide: järjest rohkem võimendatud heli ringleb kõlari ja mikrofoni vahel. Ka hüsteeriasse aetud rahvamasside möllamine on ülemäärase positiivse tagasiside näide. Inimesed kütavad vastamisi üksteist üles ja tulemused on ettearvamatud.

Aga kuidas puudutab tagasiside riiki? Kõige otsesemas mõttes. Ka riik kui süsteem vajab juhtimist, juhtimine omakorda vajab piisaval määral tagasisidet. Riigi puhul, paraku, ei ole tagasiside kuigi ajakohane ega tõhus. Rahvas kui kõrgem võim saab oma suunavat tahet avaldada vaid kaudselt, pikkade ajavahemike tagant. Ka siis saab otsuseid teha ainult katteta lubaduste ja klanitud paraadpiltide, ehk siis madala kvaliteediga sisendinfo alusel.

Tagasiside on sihitu ja ebatäpne. Kui ülejäänud eluga oleme enam või vähem 21. sajandisse jõudnud, siis meie esindusdemokraatia on pärit ajast, kus ratas oli juba leiutatud, kuid hobuvanker alles innovatiivne tehnoloogia.

Tagasiside eiramise näide on tähtsamate ametipostide reaalsest maailmast eraldamine. Võimukandjatele määratakse riigi üldisest palgatasemest kordi kõrgemad, garanteeritult suurenevad sissetulekud. Nad on reaalsest vastutusest vabastatud.

Raskematel juhtudel on ametid eluaegsed, nii et võimukandja ja ümbritseva maailma seosed sõltuvad vaid konkreetse indiviidi suhtumisest. Kui kellegi heaolu ei sõltu sellest, mida ta teeb või ei tee, siis tehaksegi pagan teab mida ja tulemused ei oma tähtsust. Riik aga triivib omasoodu.

Kui erafirma omanik mõne otsusega eksib, siis annab see tema isiklikus rahakotis kiiresti ja karmilt tunda. Ta on ööd ja päevad ametis, et asja parandada. Riikliku taseme otsustaja võib samas miljarditega mööda panna, ilma et see tema mõnusat olemist häiriks. Tagasiside puudub. Pole tagasisidet, pole ka huvi.

Juhtimise puudulikkus kehva tagasiside tõttu lõpeb nii autobussi kui riigi puhul üsna ühtemoodi: kraavi jõudmisega. Tänapäeva tehnoloogia pakub võimalusi palju kiiremaks info kogumiseks ja sellele reageerimiseks. Näiteks, kui mingi maksu tõstmise järel ilmnevad majanduses negatiivsed mõjud, siis need peaks saama tuvastatud ja parandatud mõne kuu jooksul, selle asemel et aastate kaupa diskuteerida, vaielda, laest võetud arvamusi avaldada ja vaadata, kuidas raha minema voolab.

Sama kehtib teiste valdkondade puhul. Kui miski ei toimi, siis tuleb vajalikud muudatused teha. Kui teine asi toimib, siis tuleb see laiemalt kasutusse võtta. Aga kui tagasiside puudub, siis pole ka huvi ja piirduda võib peenhäälestamisega, ehk nautida õndsat mittemidagitegemist.

Tagasiside, mida riik tõsiselt vajab, on teadlaste antud sisend. Meil on kümnete kaupa instituute, laboreid, uurimisasutusi, ülikoole koos tuhandete spetsialistidega. Samas tähtsaid, kõigi elu puudutavaid otsuseid tehakse ikka lakke vaadates, kellegi isikliku arvamuse alusel. Loodetakse, et andis Jumal ameti, andis ka tarkuse. Kui midagi viltu lähebki, pole hullu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et riiklikud süsteemid on juba teoreetiliselt halvasti juhitavad ja liiga suure inertsiga. See tuleneb kiire, stabiliseeriva ja suunava tagasiside puudumisest. Mis seal siis veel praktikast rääkida. Süsteemne aurumasin on liiga kauaks tühikäigul põhkima jäänud ja vajab kaasajastamist. See on valdkond, kus konservatiividel aeg käised üles käärida.”