Eesti Päevalehele antud intervjuus on ekspoliitik Mart Laar nii palju lahminud, et teda võib juba võrrelda Edgar Savisaarega, kes oma poliitkarjääri lõpus elas “vihmavarjuhoidjate” poolt ette söödetud ilusas klantspildis.
Mart Laar räägib Vilja Kiislerile, et EKRE olevat uus Keskerakond, Savisaar olevat venelaste vaenlasest sõbraks muutunud ja sellest olevat tulnud suur tõus teiseks poliitiliseks jõuks.
Laar mäletab ikka valikuliselt – Savisaar võis olla Interrinde vastu, kuid mitte venelaste vastu ning Keskerakond on algusest peale nende tuge saanud.
“EKRE püüab praegu meeleheitlikult samas suunas liikuda. /…/ Ühine on ka see, et nad mõlemad teevad end kiiresti valitsuskõlbmatuks,” väidab Laar, selleks, et pisut hiljem väita: “Keskerakond muutuks Reformi jaoks parketikõlblikuks, läks kümmekond aastat. Arvan, EKRE-ga läheb umbes sama kaua.”
Seega muutuvat mõlemad kiiresti valitsuskõlbmatuks, et muutuda parketikõlbulikuks. Miski selles loogikas nagu ei kattu.
EKRE ei tee ennast parketikõlbulikuks, vaid on juba valitsuse loomiseks kõlbuline – seda näitab tema kiire lähenemine Reformierakonna populaarsustasemele. Laar lahmib kõvasti mööda ka väites, et loosungid olevat kahel erakonnal sarnased – erinevalt Keskerakonnast rõhub EKRE jätkuvalt eesti rahvuslusele, mida Ratas ei julge teha.
“Parketikõlbulikkuse” jutt on Eestis kuidagi oma elu elama hakanud – seda räägitakse teiste kohta, kuigi reaalsuses pole endil, sealhulgas ka Isamaal, tihtipeale parketikõlbulikkust, sest PortoRollost jäeti nad ju välja.
Täiesti jabur on Laari jutt, nagu oleks Isamaa ainus, “kes räägib Eesti kaardist.” “EKRE ei julge Eesti kaardiga mängida selle pärast, et nad tahavad Lasnamäel hääli saada,” väidab Laar.
On täiesti selge, et Laar ei vaata EKRE reklaame nii erakonna enda meedias kui ka sotsiaalmeedias, kus on nähtavad valimisreklaamid, mis on suunatud otseselt rahvusmeelsele Tallinnale. Mis puutub venelastesse, siis EKRE otsib tuge sellistelt vene inimestelt, kellega on ühiseid väärtusi nii traditsioonilise ühiskonna hoidmises kui ka vastuseisus massimigratsioonile, mis muudaks Eesti läbikäiguhooviks. Kui Isamaa võtaks veidigi tõsiselt oma “Plats puhtaks!” loosungit, siis otsiks nemadki Tallinnas koostööd venelastega, kes mõistavad eestlaste tahet oma rahvusriiki hoida.
Veelgi jaburamaks läheb Laari jutt EKRE agressiivsusest. “EKRE on tihtipeale agressiivne, mis tähendab, et nad on sügavas kaitsepositsioonis. /…/ Kui oled kaitsepositsioonis ja tõmbud endasse, siis kaob julgus. Julguse puudusse hääbuvad ka Eesti suured projektid,” väidab Laar.
Erakond, mis on tõusnud teiseks erakonnaks Eestis ja ohustab esimese erakonna positsioone, on “sügavas kaitsepositsioonis”? Selle peale annab ikka tulla. Kas mitte viie protsendi künnisel võbisev Isamaa ise pole “sügavas kaitsepositsioonis”?
Mis aga puutub julgusesse ja suurtesse projektidesse, siis rahandusminister Martin Helme tegi võimule saades ruttu ära aktsiiside langetamise, mille mõju on siiani tunda ja mille lõpetamine ähvardab suure hinnatõusuga. EKRE algatas PPP projekti ja piirivalve taastamise, lõpetas Reformierakonna “tasakaalus eelarve” ja võttis jõukohase riigilaenu, üritas seadustada mehe-naise abielu ülimuslikkuse ja nii edasi – kusjuures enamikku neist ei õnnestunud lõpuni viia tänu partnerite, sealhulgas Isamaa reeturlikkusele, mis viis valitsuse lagunemiseni.
Rohkem pole Mart Laari mõtet refereerida – sellel poliitikul oleks aeg süveneda ajaloosse ja kirjutada veel mõnigi raamat. Ainult et mitte selline, millest ta teised peale Isamaa välja kirjutab.