16.04.2018
Eesti külainimesed
Kui paljud poliitikasse jõudnud inimestest hoolivad veel sellest, et nende kohta öeldaks ka kõige lihtsamate inimeste seltskonnas: “Kui tema juba nii ütles, siis nii see ilmselt ka on!”?
Riigikogu keskkonnakomisjon tutvus möödunud reedel Kesk-Soomes asuva Äänekoski tselluloositehasega, et saada ülevaade sellest, kuidas see tehas on keskkonda sobitunud — ikka selleks, et otsustada Tartumaale kavandatava analoogi üle.
Tegelikult ei taha ma üldsegi tehase arutleda, vaid rääkida poliitikute usalduspagasist. Nimelt kiitsid Rainer Vakra ja Kalle Palling ERR-i uudisloos tehast taevani ning sotsiaalmeedias vahendatud artikli kommentaarides küsis üks inimene, kes nimetas ennast tädi Maaliks: “Miks Peeter Ernits midagi tehase kohta ei ütle? Kui tema ka arvab, et ohtu ei ole, siis ma usun, nende meeste juttu küll mitte!”
Tõepoolest, Peeter Ernits oli samuti väljasõidul, aga tema arvamust pole kuulda olnud. See kommentaar aga näitab kartellipoliitikute usalduskriisi ehk siis nende puhul on juba ette arvata, et nad lähevad kiitvat hinnangut tegema, eriti sellised “noored eurooplased”, nagu Vakra ja Palling — keegi ei usugi, et nad võiksid kunagi naastes nentida: “Ei, sellist tehast me ikkagi siia ei soovitaks!” Nende jutt ei välju iialgi valitsuskoalitsiooni kiidupoliitikast!
Jah, Peeter Ernits on samuti kartelliseltskonda kuuluva Keskerakonna mees, nagu on Igor Gräzin Reformierakonnas, ainult et nende kahe mehe puhul on teada, et kui nende arvamus erineb erakonna ideoloogiast, siis nad ei jäta seda enda teada, vaid ütlevad tagajärgedest hoolimata välja. Ja kui nad kiidavad oma erakonda, siis nad ka mõtlevad nii, mitte ei järgi ettekirjutatud joont.
Paraku on peaaegu kogu Eesti niinimetatud poliiteliit pigem just Vakrad ja Pallingud, mitte Ernitsad ja Gräzinid — nad võivad näha, et tselluloositehase väljalaskekollektori taga vesi vahutab mürgiselt, aga kuna nad on välja sõitnud Äänekoskit kiitma, siis vesi on nende saabumise ajaks mürgivabaks muutunud ja kaladki sees. Ma ei väida seejuures, et Äänekoskil on asjad halvad, vaid arvan, et kui nad seda ongi, siis eelnimetatud komisjoni võimupoliitikud sellest avatult rääkima ei hakka. Ilmselt nad ei otsinudki võimalikke kitsaskohti, vaid tõestust, et neid ei ole ega saagi olla.
Eesti poliitikas on sedavõrd palju kahekeelsust, vassimist, valetamist ja sigatsemist, et kui kartellipoliitikute jutust veerand usud, oled ikkagi poolega petta saanud. Erandiks on eelnimetatud üksikud isepäised, aga ka EKRE poliitikud, kelle sõnavõtte võib leida Riigikogu stenogrammidest — nad räägivad asjadest nii, nagu need on, ja sellepärast neid ka ei sallita. Rahvuskonservatiivid ei lase Eesti poliitikal valedesse hanguda ja poliitikutel mugavustsooni vajuda. Kartellierakonnad lihtsalt ei viitsi valusate asjade pärast võidelda, sest see eeldab pidevat rindejoonel olekut.
EKRE on eesliinil, muidu poleks nende vihast häält pidevalt kuulda ja muidu neid ka ei sõimataks — kirumist saavadki kuulda need, kes tõe välja ütlevad. Jagaks ekrelased samuti neegritele eestlust, kiidaks Riigikohut rakendusaktideta kooseluseaduse pähemäärimise eest, jumaldaks Merkelit ja ülistaks Junckerit, oleks nemadki omad poisid ning pääseks ehk Tallinna Sadama ja linnatranspordi lihapottide kallale — aga ausaid ja põhimõtetega mehi sellesse kampa ei kutsuta!
Igas erakonnas on veel ausaid mehi ja naisi, aga nende jutt ei kosta ideoloogiamulast, propagandast ja sildistamisjuttudest välja. Nii jääb ka edaspidi iga probleemi korral üles küsimus: “Kas on veel mõni aus inimene, kes räägiks, mis seal tegelikult toimib?”