27.04.2021
Paljud Eesti poliitikud on tulnud sujuvalt punaselt poolelt sinisele poolele.
Eestis pole piisavalt läbi viidud desovjetiseerimist, mistõttu on sageli tunnetatav see, kuidas ka läänelikus ruumis tegutsevad inimesed kannavad edasi nõukogude mentaliteeti, mõnikord ise uskudes, et neil pole selle korraga enam mingit seost.
Jutt käib ennekõike emeriitprofessorist Jüri Saarest, kes ütles hiljuti oma arvamusloos, et pandeemia suhtes skeptilise info levitajad tuleks kohtu alla anda ja et jõustruktuure ei tohi kritiseerida – kõik see meenutab väga idanaabri autokraatlikku mentaliteeti.
Paljud kommentaatorid viitavad Saare nõukogulikule taustale, samas kui teised ütlevad, et vähemalt pool eestlastest on sündinud NSV Liidus ja omavad mingisugustki sidet sellega, mis tänasel päeval kummaline tundub – näiteks on kirjutanud Nõukogudemaad ülistavaid kirjandeid, et head hinnet saada.
Kuna Eestis desovjetiseerimist läbi ei viidud, siis on meil “endiste” seas kahte liiki tegelasi. Näiteks Arnold Rüütel, Indrek Toome ja Vaino Väljas olid küll kõrged EKP tegelased, aga nemad läksid iseseisvusleeri ajal, mil vähimagi tagasilöögi puhul oleks neid karmilt represseeritud, seega nad riskisid enda ja perega ning sellega ka puhastusid moraalselt.
Teine osa EKP tegelasi, sealhulgas ka Andrus Ansip, aga tulid üle siis, kui see oli juba turvaline, ja sulandusid uude süsteemi, kuid sisemus sellega ei puhastunud – Ansip on siiani Brüsseli ees nii kompromissitult alandlik, nagu enne NLKP ees. Kunagine tipptegelane Jaak Allik ei tulnudki üle ning Marju Lauristin on oma veendumustega sisuliselt sotsialismis tagasi. Ka dollareid, kroone ja rublasid liigutanud Siim Kallas lahkus Vikipeedia andmetel NLKP-st alles 1990. aastal – IME programm oli küll tolle aja kohta progressiivne, aga ikkagi pidi Eesti NSV Liitu jätma.
Jüri Saar aga kaitses 1989. aastal Moskvas NSV Liidu Siseministeeriumi Akadeemias psühholoogiakandidaadi kraadi, olles punases süsteemis sees ka siis, kui eestlased sinimustvalgeid lehvitasid.
Eriti just Putini puhul räägitakse KGB-mõtlemisest, mis tähendab, et inimene küll mõistab ühiskonna ees seisvaid probleeme, kuid nende lahendused ja vahendid võtab ta KGB-lt saadud õpetusest. Ilmselt on ka mitmetes Nõukogude Liidu õppeasutustes väitekirju kaitsnud Jüri Saarel miilitsa mõttelaad, mis väljendubki selles, et ta kaitseb repressioone ja nende korraldajaid.
Inimene võib olla küll edasi õppinud Lääne koolides ja töötanud taasiseseisvunud Eestis, aga demokraatiast on tema arusaam sama, mis oli Nõukogude Liidus (kes ise pidas ennast maailma demokraatlikuimaks riigiks) ja lahendusi ei otsi ta mitte vabaduste tunnustamise kontekstis, vaid ikka “kõva käega”.
Desovjetiseerimine 30 aastat pärast NSV Liidu lagunemist ei ole enam lihtne, sest poliitkomissarid on läänemaailma sulandunud. Poola asus oma sotsialismiajast jäänud kohtusüsteemi korrastama ja on selle eest saanud Brüsseli peksukotiks (samas on see vaid ettekääne, et Poolat muude asjade eest karistada), samas kui näiteks Hispaania kohtud rakendavad täiesti ebademokraatlikke meetmeid nii Kataloonia iseseisvuslaste kui ka konservatiivsete jõudude vastu, Hispaaniat aga EL ei kritiseeri.
Ka osade Eesti poliitikute peades elab NSVL edasi, seda enam, et kogu Euroopa Liit muutub üha totalitaarsemaks ning nõukakogemused kuluvad vaenukõneseaduste ja politseirepressioonide juures ära.