Kuidas Eesti sai endale “hädapresidendi”

Vähe sellest, et lõpetav president Kersti Kaljulaid pani põntsu presidendi institutsiooni mainele Eestis, vajutasid seekordsed presidendivalimised haleda farsipitseri kogu valimisprotseduurile. Välismeedias naerdakse Eesti üle, kuidas see oma arvates edukas väikeriik Ida-Euroopas valib endale üheainsa kandidaadi seast presidenti, tuues võrdlusi riikidega, mida me ei taha tavaolukorras isegi suu sisse võtta.

Veel kuu alguses polnud teada, kes on üldse meie presidendi kandidaat, kuid juba siis oli selge, et otsitakse seda ühte. Rääkimata sellest, et oleks toimunud debatt erinevate kandidaatide vahel.

Kui Jüri Ratas suvesüdames teatas, et tema presidendiks ei kandideeri, oli selge, et Keskerakonnast, kes valitsuse kokkuklopsimisel sai ülesande sobiv inimene leida, riigipead ei tule.

Üritati leida mujalt, pakuti ühele ja teisele, tükki kolmandalegi, kuid tulid ainult äraütlemised. Jüri Luik, Jüri Raidla… mitte keegi ei olnud huvitatud. Ainult Kersti Kaljulaid oleks tahtnud jätkata, aga talle ei pakkunud seda võimalust keegi.

EKRE-l oli oma kandidaat olemas Henn Põlluaasa näol, kuid Riigikogus ülesseadmiseks oleks vaja olnud kahte lisahäält väljast poolt fraktsiooni. Teine asi olnuks valijameeste kogus. Ja seda juba rahvuskonservatiivide poliitilised konkurendid kartsid.

Aeg läks, meedia pakkus üksteise järel oma nimesid, Henn Põlluaas kohtus samal ajal Eestimaal rahvaga ja propageeris presidendi otsevalimisi, kuid selleks korraks ei olnud silmapiiril ei valget ratsut ega musta hobust, ainult hallid kardinalid tegutsesid tagatubades ja mängisid varjuteatrit.

Augustis läks asi päris tragikoomiliseks: erinevad inimesed hakkasid iseend pakkuma. Näiteks Kaimar Karu, Indrek Laul, Tarmo Soomere.

Viimast solgutati Toompea lossis mööda fraktsioone, kuid kuulutati kõlbmatuks.

Alles paar nädalat tagasi aga lükati letti Eesti Rahva Muuseumi direktori ja endise riigikontrolöri ning Tartu kõrgkoolide rektori Alar Karise nimi, kes ise on tunnistanud, et talle jääb otsa ette hädakandidaadi tempel.

Karise sõnul tuli ettepanek kandideerida talle üsna ootamatult. “Aga kuna see kõne tuli, tuli vastata, siis oli mul vaja ka mõtlemisaega. Ma konsulteerisin inimestega, kelle arvamus on mulle oluline. Ja nemad rõhusid ka minu südametunnistusele ning arvasid, et mul need omadused on olemas. Seetõttu see jah-sõna tuli. Aga ega ta kergelt ei tulnud,” tunnistas ta meediale.

Mõtlemisaega võttis ta ühe päeva ning esimese hooga oli ta pigem „ei“ poolel.

Meenutuseks, et tänavu jaanuaris andis Karis Tartu Postimehele intervjuu, milles ta nentis muu hulgas, et ta ei sobi riigipeaks.

Kui ajakirjanik Aet Rebane küsis, kas Karisel võiks olla poliitilisi ambitsioone, vastas too, et need on ainult „muuseumipoliitilised“.

Kui Rebane järgmiseks pakkus võimalust, et Karisest võiks saada järgmine riigipea, tunnistas intervjueeritav, et seda ettepanekut on talle tehtud, ent andis kohe mõista, et see ei tule kõne alla.

„Mul on väga kõrged kriteeriumid presidendile ja saan aru, et ma ei sobi. Olen nii palju maa peal, et saan aru, et see tekitaks nii mulle kui riigile muresid juurde. See pole väga keeruline amet, aga nõuab midagi, mida minul pole,“ ütles Karis 8. jaanuaril 2021.

See oli alles nüüd – 17. augustil, kui ta andis erakondadele nõusoleku saada presidendikandidaadiks, olles enne jaganud intervjuusid vasakule ja paremale.

Muu hulgas jõudis ta seal kritiseerida Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda valitsuses oldud aja eest ning hurjutanud vaktsiinivastaseid nende madala haridustaseme pärast (Alar Karis „Balti keti“ meeleavaldusest: kuskil on hariduses mingid lüngad). Aga öelnud samal ajal ka, et soovib ühiskonda kokku õmmelda.

Teda iseloomustati ümara ja rahustajana, kuid mitte reformijana.

Sama raskelt, kui sündis tema otsus kandideerida, tuli ka parlamendi toetus, mis omakorda poliitmängude saatel vormus mitte valimiseks, vaid määramiseks alles teises voorus.

Pressikonverentsil lubas ta teha koostööd kõikide poliitiliste jõududega. Seda, muide, lubas oma ametisse astumise ajal teha ka Kersti Kaljulaid, aga täna teame, kuhu see kõik jõudis.

Naljaninad juba lõõbivad, et kust sa seda kogu Eesti rahva presidenti ikka mujalt leida, kui Eesti rahva muuseumist.

Aarne Mäe