01.10.2020
Vihakõneseaduse taust.
Tartu Ülikooli vasakliberaalne kriminoloogiaprofessor Jüri Saar nõuab Lääne Elus avaldatud loos “vihakõne” kriminaliseerimist ja võib vaid arvata, kelle vastu on see suunatud.
Esimene Saare märklaud on USA president Donald Trump, kelle kohta väidab ta “Tänapäeva demokraatliku maailma kõige tuntum vihakõneleja on Ameerika president Donald Trump. Ta on teinud kõik selleks, et Ameerika ühiskonda lõhestada.” Kui lihtne sildistamine – miks siis toimub massivägivald ainult demokraatide juhitavates linnades? Miks ei sobi Saarele käsitlemiseks näiteks antisemitismis süüdistatav Briti leiborist Jeremy Corbyn, kes ülistab meedias avalikult marksistlikke diktaatoreid?
Järgmisena põrutab professor EKRE pihta, võttes aluseks ütluse “Kui on must, näita ust”, mida kasutas Martin Helme väidetavalt ühekordselt saates “Vaba mõtte klubi”. Teadlasena peaks Saar teadma, et mitte EKRE ei võtnud seda lipukirjaks, vaid kogu järgneva vihaõhutuse kiskus üles liberaalne peavoolumeedia, kes kasutas seda rünnakutes EKRE vastu.
Lähtudes Saare edastatud nägemusest, kuidas selline asi levivat, õhutas mustade vastast viha hoopis meedia, Helmed on sellele väitele püüdnud hoopis leevendavat põhimõtet kinnistada, selgitades, mida selle all mõeldi.
Saare enda interpreteering kõlab: “Seda loosungit on Eestis käsitletud poliitilise kalambuurina, millega justkui kedagi konkreetselt ei rünnata. /…/ Esiteks, keda defineerida „mustana” ehk „mittevalgena, võõrana, mitteomana”? Ja teiseks, kuidas defineerida „ukse näitamist”? Igaüks saab need mõisted sisustada vastavalt enda soovile. Mingis mõttes tegeles ja tegeleb EKRE praegune esimees sarnaselt Westborole „koeravile puhumisega”, et need, kes vilet ei kuule, peavad seda üksnes head maitset riivavaks „sõnamulinaks”. Seevastu need, kes kuulevad, loevad välja sealt konkreetse just neile suunatud sõnumi. Ja peagi ütleb „suur juht” ise oma jüngritele, kuidas täpselt tuleks mõisteid „must” ja „näita ust” sisustada.”
Pool sellest jutust on Saare enda tõlgendus – ehk see, mida ta nimetab “Westboro koeravile puhumiseks”. Saar näeb selles vihakõnet ja väidab, et suur juht ütlevat ise, kuidas neid sõnu sisustada.
Niisiis, härra Saar, kus on EKRE poliitikud seda sõnastust seadusväliselt ellu viinud? On Eestis reaalset rassismi? Siseministri algatused on demokraatlikel alustel kehtestatud ja suunatud massimigratsiooni taltsutamisele, mis on rahvusriigi kohalt vajalikud, pealegi on ka kapo pidanud vajalikuks teatud teise kultuuriruumiga maad riskiriikideks arvata – ja nende seas on tõesti nii Aafrika kui Araabia maid. “Kui on must, näita ust” ei leia Eestis kuidagi rakendust rassistliku üleskutsena, sest see oligi mõeldud teiste kultuuride massimigratsiooni vastu suunatuna.
Saar nõuab vihakõne kriminaliseerimist, toetudes Lääne-Euroopa kogemustele ehk “Meie karistusseadustiku avaliku laimu koosseis ei täida vihakõne kontrolli ülesannet” – Saar võiks võtta teadmiseks, et see pole mitte kusagil efekti andnud, kuid on halvanud sõnavabaduse. Kui vihakõneseadustel oleks efekti, ei võideldaks Läänes nii aktiivselt “paremäärmuslusega”, mille all mõeldakse küll kõike liberaalsele võimule ebameeldivat.
Oleks “professoris” rohkem erapooletut kompetentsi ja vähem vasakideoloogiat, siis jagaks ta, miks pole vihakõneseadustel tulemust – sest kõike, alates seni üheselt defineerimata “vihakõne” mõistest kuni selle eest karistamiseni, on pandud kontrollima ideoloogid, Lääne ühiskonnas vasakliberaalid ehk neomarksismist nakatunud eksliberaalid .
Suud võib küll sulgeda, aga massimigratsioon ja “euroopalike väärtuste” pealetung traditsionalismi vastu ehitab need ühiskonnad meeletute pingete kolleteks, kus vastastikku vastumeelsust varjatakse seni, kuni need pinged kord plahvatavad – nagu Rootsi granaadid.
Saare tüüpilist vasakliberaali juttu pole mõtet edasi vahendada – oleks kriminoloogiaprofessoril veidigi arusaamist, ei oleks ta oma üllitist kohe seostanud EKRE ja Trumpiga, sest see annab tema ponnistustele kohe poliitilise ja ideoloogilise suuna, ning muudab tegeliku probleemi käsitlemise mõttetuks. Miks vaielda politrukiga inimlikel teemadel?
Teiseks näitab Jüri Saar, et ta ei suuda täita teadlase ehk professori rolli, sest ta ei vaatle probleemi mitte inimeste, vaid poliitiliste jõudude keskselt – ehk siis on halvad (selles võtmes konservatiivid) ja head (vihakõneseadust nõudvad liberaalid ja vasakpoolsed). Tõesti hea näide sellest, kuidas neomarksism on tunginud ülikoolidesse.
Kahjuks ei analüüsi professor Jüri Saar sots Indrek Saare juttu sellest, kuidas nad hakkavad mehe-naise abielu ainuvõimalust kinnistava referendumi vastu võitlema “Armastusega ja raevukalt”…