14.11.2020
Samasoolised nõuavad üha häälekamalt pulmaõigust. Pilt on illustratiivne.
“Viimasel ajal on Eesti ühiskonnas pead tõstnud tuline debatt teemal, kas samasoolistele tuleks anda õigus omavahel abielluda. Tõtt-öelda käib vaidlus mitte niivõrd selle õiguse kuivõrd hoopis selle üle, kas seda õigust tohiks otsustada referendumil.
Ja õigupoolest pole see mitte niivõrd argumenteeritud vaidlus, kuivõrd sõim, demagoogia, laimamine ja rängad valesüüdistused, mida teostavad poliitikud ning peavoolumeedia, samuti mõned seksuaalvähemuste aktivistid, aga ka anonüümsed, pseudonüümide all esinevad seksuaalvähemuste taunijad ja halvustajad; isegi mõned prominentsed professorid ja õpetlased avalikult sõimlevad nüüd.
Kuna on sageli väidetud, et samasoolistel on inimõigus omavahel abielluda, ent sellist õigust inimõiguste nimekirjadest siiski ei leia, siis võiks ju dogmaatiliselt selle koha peale punkti panna, nagu mõned poliitikud seda üritavadki teha.
Ent tugeva filosoofilise põhjenduse korral võiks siiski kaaluda sellise õiguse lisamist inimõiguste nimekirja; kui Eestil aga puudub selleks piisav poliitiline mõjukus, siis võiks lihtsalt põhjendusele toetudes, seda propageerides, Eestis sellise seadusemuudatuse vastu võtta ka ilma, et see toetuks näiteks ÜRO inimõiguste nimekirjale. Kuigi ka sel juhul oleks minu arvates just referendum õige tee, sest tegemist on kultuurinormide märgatava muutmisega, mis puudutab kogu ühiskonda.
Niisiis, millised on avalikus debatis seni esinenud argumendid väite kasuks, et samasoolistel on (inim)õigus omavahel abielluda?
Argument, et abielu lahendaks kooselavate samasooliste olmeprobleeme, on nõrk, sest nende probleemide lahendamiseks on juba vastu võetud kooseluseadus, viimane tuleks lõpuks ka rakendada. Kooseluseadus tuleks sõnastada ja rakendada nii, et see lahendaks ka nende probleeme, kes elavad koos ilma intiimsuhteta – näiteks odavuse või koostöö eesmärgil.
Argumenti, et abiellumist mitte lubades jätab riik inimesed ilma armastusest ei saa tõsiselt võtta. Riik ei pea tegelema ja ei tegelegi inimeste isikliku õnne ega armastusega. Ka klassikaline abielu institutsioon tegeleb pigem laste saamise ja nende üleskasvatamisega kui armastuse või erootikaga ning mida aeg edasi, seda vähem oluline on selles niisugune mõiste nagu “truudusemurdmine” – tänapäeval on kasutusel rasestumisvastased vahendid ja abordid.
Argument, et abielureferendum seab ohtu seksuaalvähemuste õigused (ja avab tee natsi-Saksamaa stiilis tagakiusamistele) on lihtsalt laim. Kui samasoolised omavahel abiellumiseks luba ei saa, siis ei võta see neilt ära mitte ühtegi neil juba olemasolevat õigust.
Argument, et abielureferendumiga sekkub riik inimeste eraellu, on demagoogiline. Kui kaks inimest omavahel abielluvad, siis nad ise taotlevad seda, et riik nende suhteid reguleeriks. Abiellumine ei ole kohustuslik. Abielureferendumil otsustataks küsimust, kas laiendada nende inimeste ringi, kes tohivad riigilt vabatahtlikult taotleda nende eraelu reguleerimist.
Vigane argument, et abielureferendum on eraellu sekkumine, toob aga ilmsiks fundamentaalse erinevuse seksuaalvähemuste seniste õiguste ja abiellumisõiguse vahel.
Peale teist maailmasõda on lääne seksuaalvähemused saavutanud liberaalsed õigused, et riik nende eraellu ei sekkuks: samasooliste seksuaalvahekorrad ei ole enam keelatud, neil on ka õigus välja anda oma ajakirju, jne. On saavutatud seda, et riik nende tegevust ei keelaks. Ent abiellumisõiguse nõudmisega taotlevad seksuaalvähemused juba seda, et riik nende tegevust reguleeriks.
Klassikaline liberalism lubab inimesel teha mida iganes, kui ta teisi ei kahjusta; ent riigilt ei nõua liberalism muud, kui oma kodanike elu, tervise, vabaduse ja omandi kaitsmist. Liberalismist ei tulene, et riik ei tohi ühte ühiskondlikku suunda teistest rohkem soosida.
Seksuaalvähemuste nõue abiellumisõigusele on loogiliselt teises kategoorias kui nende poolt seni saavutatud õigused – mistõttu on seda õigust ka raskem põhjendada.
Näiteks lubab liberaalne riik patsifistidel sõjaväeteenistusest loobuda, läbides selle asemel “alternatiivteenistuse”. Ent kuna riigil on oma toimimisvõimelist armeed vaja, siis oleks väga raske õigustada patsifisti nõudmist, et kuigi ta pole armees aega teeninud, tahab ta siiski saada sõjaväelist auastet – näiteks “alternatiivkindrali” auastet.
Analoogiliselt, kui liberaalne riik tolereerib samasooliste omavahelisi seksuaalsuhteid ja nende kooselu, siis ikkagi oleks väga raske õigustada nende nõudmist, et riik peab neile pasunat puhuma või orelit mängima – kui riik puhub pasunat või mängib orelit abielluvatele heteropaaridele, sest sellistel paaridel on loomulik bioloogiline kalduvus riigi ja kogukonna jaoks olulist järelkasvu anda.
Oluline on seejuures märkida, et seksuaalvähemustel on õigus rajada oma institutsioone ja rituaale – näiteks kabielu homopaaridele ja nabielu lesbipaaridele.
Lõpuks pole selge ka see, miks peaks abielu mõiste laiendamisel lubama just samasooliste abielusid, aga mitte näiteks polügaamiat? Samasooliste abielud on lubatud Rootsis, ent kas pole see mitte moslemite diskrimineerimine, kui neil ei võimaldata seaduslikult abielluda haaremi raames?
Seni olen märganud kasutatavat ainult ühte esmapilgul efektiivsemat argumenti, see on:
võrdõiguslikkuse printsiip
Ent ilmselt ei saa seda printsiipi rakendada mehaaniliselt ja lisaeeldusteta. Vastasel korral jõuaksime kiiresti absurdsetele järeldustele, samuti üha rohkematele omavahel konfliktis olevatele võrdõiguslikkuse nõuetele, samuti konfliktidele liberalismist tulenevate õigustega. Võrdõiguslikkuse printsiipi tuleb kaaluda teiste, samuti oluliste printsiipide ja õiguste vastu. Viimaste üle võib aga puududa üksmeel.
Näitena valin ühe tulemuse, millele oma analüüsides jõudsin:
Mehed ja naised on võrdsed, aga sellest ei järeldu, et meeste inimõiguseks oleks käia naiste saunas.
Minu essee ülejäänud osa on juba vabamas vormis provisoorne arutelu naistesauna näitel. Lugeja võib ise välja mõelda mõne teise näite või teha minu näitest teistsuguseid järeldusi.
Mõtteline eksperiment naistesaunaga
Võrdõiguslikkuse põhimõttest ei järeldu, et meeste inimõiguseks oleks naiste vetsus käia. See on mõeldud vihjena. Et võrdõiguslikkuse põhimõttest ei järeldu, et samasoolistel on inimõigus omavahel abielluda; või kui see kuidagi järeldub, siis tuleks seda palju täpsemalt ja põhjalikumalt seletada, arvatavasti oleks vaja mingeid lisaeeldusi.
Ühtlasi on see ka üldisem filosoofiline probleem: mida võrdõiguslikkus (või rangem võrdsuse printsiip) üldse tähendavad ja mida nad arukal tõlgendamisel üldse tähendada saaksid?
Kui nad ütlevad, et see ei takista ju heterodel omavahel abiellumist, kui samasoolised omavahel abielluvad, siis võiks vastata, et see ju ei takista naistel enda pesemist, kui samas saunaruumis ka mehed ennast pesevad, ja tehniliselt võttes, oletuslikult, see ei takista ju naistel urineerimist, kui mehed nendega samas vetsus urineerivad. See, mida poliitikud praegu räägivad ja ajakirjanikud kirjutavad on tihti niivõrd absurdne, et tõstatab küsimuse, kas see on genotsiid, kui mehi naiste sauna ei lasta, kas see meenutab kuidagi Hitleri natside teguviisi.
Huviks ei ole siin mitte naiste saun, vaid naistesauna filosoofiline probleem. Ja ka naised ei ole siin vähimalgi määral huviks. Täpselt nõnda nagu mõned seksuaalvähemuste aktivistid räägivad meile, et nende huvi samasooliste omavahelise abielu vastu on tingitud puhtalt ja ainult inimõigustest, näiteks mitte olmeprobleemidest, mida saaks lahendada ka kooseluseadusega, ja neil ei ole mingit patoloogilist huvi pulmas heterode rituaale usurpeerida või heterodele muljet avaldada, samamoodi ei ole meil, meestel, kes me oleme nüüd sellisest argumentatsioonist ning selle õigsusest aru saanud, meil ei ole naiste sauna minnes mitte mingisugust muud huvi kui puhas huvi näidata, et me teostame oma inimõigusi ja ei lase ennast enam diskrimineerida, et kastisüsteem ja apartheidirežiim on lõppenud ja kui vaja, siis me peseme ennast ennem meeste saunas puhtaks ja läheme alles siis naiste sauna, andes kõigile sedasi tunnistust, et meil ei ole mingeid kõrvalisi eesmärke ja me teeme seda ja ainult seda, millele meil on õigus ja me teeme seda sellepärast ja ainult sellepärast, et meil on õigus, meie tegutsemise motiiviks on see, et meil on õigus sedasi toimida.
Sest miks peaks abielu institutsioon olema muudetav, aga õigus privaatsusele jääma puutumatuks?
See on mõtteline eksperiment saunaga. Ceteris paribus tingimustel, arvestades sugude metafüüsikat ja inimõiguste ontoloogiat. Lase sant lavale ja pärast hakka teda veel vihtlema ka. Vaat mis seitsme vennaga juhtus.
Seitse venda põletasid oma sauna maha ja olid sunnitud keset külma talve põgenema ning alasti läbi metsa kilomeetrite kaugusele naabri juurde jooksma. Soomes on talude vahemaad üsna suured.
Seksuaalvähemused nõuavad samasooliste omavaheliste abielude õigust. Teinekord puudub neil sallivus ja humaansus teiste inimeste pisikeste sallimatuste vastu. Kui nad lähevad omavahel abielluma, samasoolised, siis kui keegi peaks kasvõi midagi ütlema või kulmu kortsutama, kasvõi natukene, siis on see kohe „homofoobia” (halvustavas tähenduses), vihakõne ja püüdlus tagasi tuua neid aegu, kui homosid koonduslaagrisse saadeti või keemiliselt kastreeriti (näiteks Ühendkuningriigis peale teist maailmasõda).
Nüüd meie mõttelises saunaeksperimendis tähendab see seda, et kui need seitse venda lähevad naiste sauna, selleks et oma võrdõiguslikkust ja inimõiguseid realiseerida (ja ainult selleks), siis ükski naine ei tohi kiljatada või mingilgi moel märku anda, et see neile ei meeldi, sest see oleks kohe meestevastane vihakõne ja selle eesmärk oleks mehed ahju ajada.
Aga tõenäoliselt peksaksid naised need seitse venda saunast välja ja vennikesed peaksid käreda pakasega alasti kusagile sooja otsima liduma, sest riideid pole enam aega võtta – niivõrd intensiivseks muutuks meestevihkamine seal naistesaunas, kuhu seitse venda läksid oma inimõiguseid realiseerima.
“Nii läksid nad teele: alasti, seljas ainult takune särk, ja igaühel oma paun seljas ning püss õlal või käes. Nii läksid nad talvisele, öisele teele, põgenedes pakase eest, mis Põhjala rabasoodest nende kallale tormas.”
– Aleksis Kivi, Seitse venda (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955), lk. 137 (VI peatükk).
Jüri Eintalu, filosoof