Kuidas selle sõnavabadusega meil ikkagi on?

Kolumnist Malle Pärn kirjutab sellest, kuidas „sallimatuse ideoloogia“ kõlab nii euroametnikust riigipea kui ka võrdsusametniku suust.

„Kersti Kaljulaid, kes taas kergemeelselt ühel mittevajalikul välisreisil käis, maandus karantiini, sest puutus kokku koroonaviiruse levitajatega. Ilmselt lootsid paljud, et see karantiin vabastab Eesti Kongressi juubeli ühest kohustuslikust manitsuskõnest.

Võta näpust. Kaljulaid saatis oma läkituse. Konservatiive on ju vaja maapõhja manada! Ja seal saalis võis neid päris palju olla. Ei tohi jätta pikka vahet, rauda tuleb taguda, ükskõik kas ta on kuum või külm, peaasi, vahetpidamata!

Tsiteerin: “Me oleme vabanemas sallimatuse ideoloogiast, mis meid on ahistanud okupatsiooniaastatel, ega soovi, et tuleviku Eestis oleks kohta sallimatusel teisitimõtlejate vastu,” väidab president kõnes.”

Tõesti tahaks loota, et TE olete vabanemas sallimatuse ideoloogiast, mis jagab rahva vastandlikeks gruppideks ja ajab üksteisega tülli.

Ärgu olgu meil enam kohta sallimatusel teisitimõtlejate vastu!

Niisiis, alustage endast, proua riigiametnik! Olge sallivam nende vastu, kes ei taha alluda teie liberaalsele ajupesule! Nad on sama palju inimesed!

Ja ikka tekib küsimus: kes on need ME, kellest ta kogu aeg räägib? Liberaalid? Omad joped? LGBT-seksuaalid, võltsinimõiguslased ja feministid? Igal juhul eliit, uus aadel, sinna ei kuulu ju EKRE, ei kuulu üldse konservatiivid. Nemad on ju need “sallimatud”, kes ei taha mitte Brüsseli haikalade sõna kuulata.

Ohtlikult kõlab sel juhul see “oleme vabanemas” – on meil mingid otsesed hukkamised tulekul?

Kas presidendi ameti juurde kuulub vabadus oma rahvast jagada ME-ks ja NENDE-ks, keda ta “nende käitumise pärast vihkab”?

“Sõna on vaba”, kuulutas seesama Kersti oma pusaga Riigikogu olulise päeva tele-otseülekandes. Mõtleks natuke selle niinimetatud “sõnavabaduse” peale.

Meil on veel üks omamoodi naisametnik nimega võrdõigusvolinik. Liisa Pakosta kinnitas fanaatiliselt Postimehe videodebatis, et LGBT aktivistide propagandategevuse rikkalik rahastamine hasartmängurahadest ei olegi üldse seadusevastane. Küsimus pidi olema tõlgenduses. Muudame pealkirja. Kleebime propagandaraha peale sildi “samasooliste perede toetamiseks”! Varro Vooglaiu järjekindel süüdistus andis Pakostale hea mõtte. Petame riiki? Vääname paragrahvi?

Dialoogis Vooglaiuga tegi Pakosta üsna kummalisi demagoogiakukerpalle. Sellega teenis ta sotsiaalmeedias ära päris hulga negatiivseid kommentaare. Valus muidugi. Kesse ikka tahab nii väga sõimata saada.

Eestis on üksjagu palju ettevõtlikke inimesi. Mõned agaramad netisõimu objektid on palganud advokaadid, kes on hakanud “solvamiste” eest raha välja pressima. Kohtuga hirmutamist ei saa teisiti nimetada kui väljapressimiseks.

Hea rahateenimisvõimalus, muidugi. Kelle moraalitasand seda lubab. Tavalisel eesti inimesel ei ole võimalust kohut käima hakata. Ja paljud maksavadki. Elame ju, vähemalt osaliselt, “liberaalses” hirmuõhkkonnas.

Kummaline, et see väljapressimine on lausa avalik, ja jälle vaatab meie õiguskaitse kuhugi mujale. Jälle on seadusest tehtud kellelegi kasulik “tõlgendus”. Kas keegi veel usub, et Eesti on õigusriik?

Tegelikult ei ole meil sellist seadust, mille alusel saaks netisõimajalt raha välja pressida. Õiglane kohus seda ei teeks.

Jah, Põhiseadus ütleb, et kedagi ei tohi alandavalt kohelda.

Kuulge, meie kohtud peaksid töötama 24 tundi ööpäevas ja rohkemgi, kui nad tahaksid kaitsta inimesi, keda meil aina ja avalikult, koguni riigimeedias, alandavalt koheldakse!

Tuletage meelde Martti Kuusikut ja tema abikaasat! Kas Pakosta ka siis midagi ütles? EI öelnud! Kas feministid tegid meediasse avalduse? Ei teinud!

Me peame tõsiselt arutama, kuhu tuleb panna sõnavabaduse piirid. Sest selge on, et ükski vabadus ei saa olla absoluutne, piiramatu. Me peame need piirid omavahel kokku leppima. Pahatahtlik laim peab olema kuritegu. Ja kehtigu need piirid ikka mõlematpidi, mitte ainult konservatiividele!

Muidugi paneb need piirid iseenesest paika kultuur, kui selline asi rahval olemas on. Kui see kultuur on aga liberaalselt lõdvaks lastud, siis on ka vabadused ju lõdvemad?

Kui kultuur ei pea avalikku ja trükisõnas ropendamist ebasündsaks, siis peaks ju ka üksteise lahe sõimamine selle kultuuri sisse ära mahtuma? Kas “loll” ja “idioot” on millegi poolest halvemad kui s… ja p… ja mõned veel vängemad tabusõnad – mis kõik meil kenasti nüüd lubatud ja vaata et isegi soositud kultuuri hulka on arvatud? Ilma nendeta ei saavat enam kirjandust välja anda ega teatrietendusi teha, sest siis muutuvat kunst eluvõõraks.

Oleme ikka madalale langenud küll, kui meie mõtteline keskus on langenud allapoole vööd.

Kui kunstiliseks eneseväljenduseks loetakse lihtlabast enese paljastamist või oma ihuülejääkide teistele vaatamiseks väljapanemist, siis mida on meil ette heita nendele pahastele kommentaatoritele, kellele selline postmodernistide eneseväljendus ei meeldi, keda see isegi solvab, kelle sündsustunnet see riivab?

Kes selliste eneseväljendajate sõimamisega ja neile negatiivse hinnangu andmisega ju väljendavad oma suhtumist nende tegevusse? See on ju nagu vastukaja nende “loomingule”, nagu aplaus või kriitika?

Igaüks, kes millegagi avalikkuse ette tuleb, peab arvestama sellega, et tema mõtetele või tegevusele kuidagi reageeritakse. Spontaanne vastus tuleb ju sageli samalt tasandilt, kuhu mingi labasuse autor vaatajat oma ekstreemsusega kaasa kutsus?

Miks siis ühele lubatakse sõna- ja väljendusvabadust, aga teistele ei lubata? Ja usuvabadust, meelsusevabadust, kultuurivabadust?

Miks nõutakse õigusi ja vabadusi ikka ainult ENDALE, aga tahetakse need keelata teistele?

Mis on juhtunud, et me enam ennast ühe rahvana ei tunne, et igaüks kõiges ainult endast, oma tujudest ja oma ihadest lähtuda tahab, et me teistsuguseid inimesi enam enda kõrval kannatada ei taha?

Liberaalid räägivad sellest “teistsuguse” sallimisest suure suuga ja valju häälega, aga nad ei näe seda, kuidas nad ISE neid teistsuguseid just kõige rohkem mutta tambivad.

Mitte kedagi ei minda sõimama tema kodus, kui ta üksi vaikselt omaette elab ja ükskõik mida teeb. Reageeritakse ikka sellele, millega keegi on meie avalikku ruumi “rikastanud”.

Meil on hädasti vaja välja selgitada, kas me tahame taas hakata kultuurrahvaks või ei taha. Ja siis paneme paika vabaduste ja õiguste piirid, millest vähemalt avaliku elu tegelased – ja eelkõige ajakirjanikud – ühtviisi kinni peavad.“