Kuidas tagada iga päevaga üha hädavajalikumaks muutuvat sõnavabaduse kaitset sotsiaalmeedias

Rubriik Arvamus On
- Updated
“Error” sõnavabadusele.

Viimase kahe kümnendiga on sotsiaalmeedia muutnud avalikku ruumi, meie suhtlusharjumusi ja meediumeid jäädavalt. Aina digitaalsemaks muutuvas maailmas on ligipääs sotsiaalmeediale, nii sõprade kui avalikkusega suhtlemiseks, muutunud üldkasutatavuse tõttu sama hädavajalikuks kui seda on mobiilside igapäevaseks toimetamiseks ja internet tööks, õpinguteks ja ka toimuvaga kursis olemiseks.

Sotsiaalmeedia teenuste kasutatavus on sama levinud kui on kõnelemine või mobiilside teel inimestega kontakti hoidmine. Ühegi eelneva keelamisel kahjustatakse inimese suhtlemisvõimet alla selle, mis on enamusele vabalt kättesaadav. Paraku on monopoolseks muutunud sotsiaalmeediahiiud hakanud seda elementaarset teenust maailmavaate põhjal enneolematu kergusega keelama.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

USA Kapitooliumi mäsule järgnes 7. jaanuaril Ränioru sotsiaalmeediahiidude ühise grupina korraldatud tuntud vabariiklaste ja konservatiivide kontode kustutamine. Nende seas kustutati ära USA presidendi Twitteri, Snapchati, Twitchi, Facebooki, Instagrami ja Youtube`i kontod. Sellele järgnes tuhandete tuntud ja vähemtuntud Trumpi toetajate kontode kustutamine erinevatel platvormidel, kusjuures kustutati ka Trumpi vastaseid, kes juhtusid jälgima valesid kontosid. Youtube keelas ära ka kõikide Trumpi narratiivi toetavate videote postitamise.

Millest keelamiste laine alguse sai? Kõik sai alguse kolmest Trumpi säutsust, milles kõigis ta kutsus kapitooliumis laamendavaid inimesi austama politseid ja oma tegevust lõpetama. Viimane oli videovormis, kus Trump kordas kuid korratud punkte valimiste vargusest ja palus kõikidel rahulikult koju minna. Viimane säuts oli Twitteri meelest piisavalt “vägivallale õhutav”, et nad eemaldasid Trumpi konto, kuni ta problemaatilised säutsud eemaldab. Trump tegi seda ning seejärel postitas pika video, kus ta tunnistas Joe Bideni valimisvõitu, rääkis ühiskonna sidumise vajadusest ja palus kõikidel rahulikult olukorda aktsepteerida. Seejärel kustutas Twitter Trumpi konto jäädavalt põhjendusega, et nad soovivad võimalikku vägivalda vältida.

Trump kasutas seejärel talle alles jäänud USA presidendi “POTUS” kontot, et protesteerida alanud tsensuuri vastu ja hoiatada Twitterit, et võidakse võtta tagasi seadus, mille alusel sotsiaalmeediaplatvormid ei ole oma sisu “kirjastajad” ega vastuta avaldatu eest. Needki säutsud kustutati vähem kui minutiga, seekord juba ilma Twitteri põhjenduseta.

Parler kui dissident tsensuurimaailmas

Tsensuuri lainele järgnes konservatiivide massiline kolimine sõnavabadust rõhutavale platvormile Parler. Sõnavabadust lubava platvormi kiirele kasvule järgnes esialgu kiire reaktsioon Ränioru kahelt suurelt: Apple ja Google eemaldasid Parleri nutitelefonide rakenduste poodidest: App Store ja Google Play. Seda kõike tehti üksikute postituste alusel, mille sarnaseid on Twitteris alles veel 2013. aastast. Ehk ka varasemast perioodist, kui väga otsima hakata. Apple nõudis fiktiivses kokkuleppes, et kui Parler 24 tunniga oma moderatsiooni süsteemi ära parandab, siis neid maha ei võeta. Kes vähegi mõistab, kui kaua võtab aega ettevõtetes efektiivsete tiimide moodustamine ja inimeste palkamine saab aru, kui võlts see pakkumine oli.

Kui sellest veel ei piisanud, siis maailma suurim pilveteenuste pakkuja, kellest sõltub ligi pool internetti, viskas Parleri ka enda platvormilt välja. Kogu olukorra narruse demonstreerimiseks soovitan lugeda artiklit säutsudest, mis on ekvivalentsed Parleri üksikute halbade näidetega ja mis veel selle artikli avaldamiseni olid hiljuti üleval. Kirss tordil on alumine mõtteavaldus, mille peale ei juhtunud mitte midagi:

Esmatähtsana tuleb arvestada, et ka Eesti ühiskond on haavatav sellistele rünnakutele. Kogu meie kommunikatsioon käib läbi Ränioru toodete. Omavahel suhtlemiseks, avalikus elu osalemiseks ja tihti ka uute suhete leidmiseks oleme me kõik sõltuvad Facebookist, Instagramist, Twitterist, Facebooki Messengerist jms. 700 000 inimest kasutab Eestis Facebooki, 420 000 Instagrami, 130 000 Twitterit, üle miljoni Googleit ja YouTube`i. Sotsiaalmeediast allpool oleme aga sõltuvad Microsoft Windowsist, Apple MacOSist, iOSist, Google Androidist ja neil olevatest rakenduste poodidest ja võimalustest.

Tarkvaraarenduse maailmas vähemkogenumatele võib probleem tunduda triviaalne. Paljud liberaalid on nöökivalt ette heitnud, kuidas igal ettevõttel on turumajanduses õigus valida oma kliente ja konservatiivid tehku lihtsalt oma sotsiaalmeedia. Paraku infrastruktuuri erinevad osad, mille peale saaks platvormi ehitada, on läbinisti Ränioru suurte käes.

Ränioru käsi ulatub ka Eestisse

Toon mõned näited. Sotsiaalmeedia efektiivseks toimimiseks peab selle infrastruktuur skaleeruma vastavalt nõudlusele. Aktiivsematel perioodidel võib platvorm vajada tuhandeid servereid, mida nõudluse kahanedes tavapraktikana ka automaatselt vähendatakse. Sellist vajadust täidavad tänapäeval peamiselt Amazon AWS, Google Cloud, Microsoft Azure, IBM ja teised. Sellele järgneb vajadus meiliteenuse, mobiilside, makseteenuste jpm järele. Paraku on kuhjuv hulk näiteid sellest, kuidas igal loetletud tasandil ollakse valmis monopoolse blokina inimestelt ligipääs teenustele ära võtma. Visa, Paypal, Mastercard, Mailchimp, AWS jne on kõik maailmavaate põhjal konservatiividele teenuse pakkumisest loobunud.

Kujutage ette olukorda, kus kõik Eestis toimetavad pangad või postiteenust pakkuvad firmad lõpetaks koostöö SAPTKga, sest nende meelest edastab SAPTK materjali, mis 21. sajandis on lubamatu. Omnivata piirataks sellega sihtasutuse ligipääsu elementaarseks funktsioneerimiseks vajaminevatele teenustele. Paraku just seda siin tehakse. Nöökivalt saaks nüüd lahenduseks pakkuda, et ehitagu omale miljardeid maksvad andmekeskused või oma Mastercard.

Tuleb mõista, et Eesti ja paljud meie naaberühiskonnad on palju konservatiivsemad, kui seda on USA või selle erinevad erakonnad. Samal ajal rakendavad USA keskmisest inimesest kordades liberaalsema töötajas- ja juhtkonnaga sotsiaalmeedia platvormid kõikides ühiskondades samu reegleid, arvestamata ühiskondade eripäraga, kui just nendega arvestamiseks pole seadustest tulenevaid põhjuseid või võimalikke valitsuste vastureaktsioone.

Facebooki endine andmeteadlane Sophie Zang, kes tegeles poliitilise manipulatsiooni, väärinformatsiooni ja valekontode tuvastamise ja eemaldamisega mainis, et USA ja Lääne-Euroopa välised riigid on seni pääsenud reeglite leebema rakendamisega seetõttu, et Facebook hoiab kokku ressurssi, sest need riigid ei moodusta ettevõtte peamist turgu ning rõhk pannakse olulisematele riikidele. On vaid aja küsimus, mil praegu toimuvad hüppelised arengud tehisintelligentsis ja loomuliku keele töötluses annavad automaatsele modereerimisele piisava täpsuse, et võitlus valeuudiste, valekontode, vihakõne ja kõige muu sarnasega intensiivistuks ka Ida-Euroopas. Sellele lisandub oht, et Bideni administratsioonilt võib oodata uue Lääne maailma juhtfiguurina “paremäärmusluse kasvu” vastast tööd üheskoos tehnoloogiahiidudega.

Mõeldakse küberruumi suuremale autonoomsusele

Paralleelselt arengutele USAs on praegune Euroopa Komisjon võtnud suuna suuremale autonoomsusele küberruumis. Eelmisel nädalal rõhutas seda Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell öeldes: “Strateegiline autonoomia seisneb selles, kuidas Euroopa saab nõrkusi lahendada paljudes valdkondades – alates kriitilistest tehnoloogiatest ja infrastruktuuridest (näiteks sotsiaalmeedia ja pilvandmetöötlus) kuni haruldaste muldmetallide ja roheliseks üleminekuks vajalike tooraineteni. Nendes strateegilistes sektorites peame vältima liigset sõltuvust välistarnijatest. Asi pole mitte autarkia ega protektsionismi omaksvõtmises, vaid meie poliitilise sõltumatuse kaitsmises, et jääksime ise oma valikute ja tuleviku peremeesteks”

Borrelli plaanile kõrvutuvad ka laiemad trendid Hiina ja Venemaa näitel: mõlema plaan on muuta internetiteenused ja suhtlusplatvormid põhiliselt riigisisesteks. Arvestades praeguste platvormide jäikust iga ühiskonna vajadustega sobitumisel ja nende enneolematu poliitilise sekkumisega USAs on mõistlik arvestada ka variandiga, et USA platvormide kõrvale tekivad neist suuremad Euroopa Liidu platvormid, millel hakkavad paraku kehtima ka üleliiduliselt vastuvõetud vihakõne vastased reeglid, mis on Eestis veel seadustena vastu võtmata. See avab avaliku ruumi arengus kaks suunda, millest esimeses sõltume ettevõtte esindajate vasakideolooogilistest veendumustest ja teises ELi 2008. aastal vastu võetud raamotsusest, millega riigid peavad kriminaliseerima rassismi ja ksenofoobia. Kusjuures erinevate riikide tasandil on neid seaduseid viimastel aastatel veel karmistatud.

Mis oleks siis lahendus? Esiteks tuleb tähele panna, mis on üldse sotsiaalmeediaplatvormi väärtus. Miks kasutatakse ühte, aga mitte teist platvormi? Põhjus on selles, et sotsiaalmeedia on avalik ruum, mille väärtuseks on selle kasutajad. Mida rohkem on platvormil kasutajaid, mida rohkemate inimestega seal saab vabalt suhtlusvõrgustikke luua ja numbriteni jõuda, seda suurem on platvormi väärtus. Platvormi kasutajaliides, tehnilised vigurid ja muud omadused küll lisavad selle väärtusele, kuid põhiväärtus seisneb selle kasutajate arvukuses. Selle omaduse poolest on sotsiaalmeedia oma olemuselt monopolidele kalduv – inimesed eelistavad maksimaalse hulga kasutajatega platvormi.

Seetõttu ei ole alternatiivplatvormide loomine või nendele kolimine esmane lahendus. Nende ülesehitamine sellisele tasemele, kus neist saab kõneleda oma suuruse poolest avaliku ruumina, nõuab väga palju raha ja aega.

Alternatiivplatvormid suurendavad lõhestumist veelgi

Miks on oluline, et alternatiivplatvorm oleks piisavalt suur? Praegustes alternatiivides kõnelevad ühise eesmärgi ja maailmavaatega inimesed. Konservatiividena võib tunduda loogiline lahendus kolida üle väiksemale sõnavabadust toetavale platvormile, ometi saavad sellel olema tõsised tagajärjed ühiskonnale laiemalt. Ühiskonna ühtsuse eksisteerimise eelduseks on, et see on ühes kultuuri- ja vestlusruumis. Kui avalik ruum kahestub selliselt, et osapoolte avalik ja ka piiratum sõprade ring enam kahe osapoole vahel ei kattu, siis lõppeb ka ühiskonna ühine tee. Mõlemad osapooled konvergeeruvad üksteisele vastandlikes suundades.

Kui praegune sotsiaalmeedia jätkab konservatiivide väljaviskamist ja sellele järgneb aina suurem migreerumine uutele platvormidele, siis ei teki mitte vaid konservatiivsed alternatiivplatvormid, vaid vanad platvormid muutuvad veel liberaalsemaks ja veel vaenulikumaks uute suhtes. Tekib kaks avalikku ruumi, mis mõlemad põhinevad üksteise vastasusel.

Yale`s töötav psühholoog Molly Crockett uuris 2017. aastal nördimuskultuuri (outrage culture) toimimist sotsiaalmeedias. Ta leidis, et sotsiaalmeedias kipuvad inimesed koonduma kajakambriteks, millel on ühised vastased. Eelnevate uuringute näitel tõi ta ka välja, kuidas nördimust põhjustavatest sündmustest kuuldakse peamiselt internetis – kordades rohkem kui televisioonist, raadiost või ajalehtedest. Samuti oli ka internetis tekkinud nördimuse intensiivsus oluliselt kõrgem kui teistes olukordades tuntud nördimus. Ta põhjendas levikut peamiselt sellega, et nördimuse väljendamine tõstab sellistes gruppides sotsiaalset positsiooni, anonüümsus paljude nördinute seas vähendab ettevaatlikust ja vastane kipub olema kahedimensiooniline ikoon, kelle kogu olemus on seotud vaid vale teoga. Inimest seal taga ei kiputa nägema.

Mis aga kõige olulisem, nördimus on ühiskondlikult kasulik funktsioon, mis sotsiaalmeedias on muutunud kahjulikuks. Seda seetõttu, et nördimus on mitmepoolne sotsiaalne funktsioon, mille eesmärk on korrigeerida valet käitumist, kutsuda inimesi korrale. Sotsiaalmeedias on nördimus aga pahatihti ühepoolne. Inimesed väljendavad pahameelt, aga kuna teiste heakskiitu pälvinud nördinud sõnum kajakambrist kunagi vale teo tegijani ei jõua, siis emotsioon ei kao. Nördimus hoopis suureneb, sest inimene ei näe eeldatud korrektsiooni. Teda ega kedagi, keda ta tunneb, ju ei kuulata. Nii tekib nõiaring, milles osapooled kiidavad üksteise nördimust ja paisutavad seda aina suuremaks, sest midagi nende nördimuse peale ei tehta.

Arvestades sotsiaalmeedia kalduvust nördimuskultuurile ja asjaolu, et erinevas avalikus ruumis elavad grupid arenevad erinevaid teid mööda, oleks sellise konnakeetmise tulemus tõsine ühiskonna lõhestumine. On arusaadav, et mõni uus platvorm võib väga paljudel põhjustel olla eelistatum kui Ränioru hiiud, kuid üleminek sõnavabadust austavamatele platvormidele võiks toimuda etappides, mis ei tekitaks kahte osapoolt, vaid jätaks nende vahele ülekatte. Kiirete kolimiste asemel tuleks esimese asjana kaaluda erinevaid muudatusi seadusandluses, mis kindlustaks kõikide ligipääsu igale platvormile ja sõnavabaduse praegustel suurtel platvormidel.

Konservatiivid üritavad sotsiaalmeediahiidusid talitseda

Kõige hiljutisem näide võimalikust lahendusest tuli eelmisel kuul Poolast, kus justiitsminister Zbigniew Ziobro tuli välja eelnõuga, mis keelab sotsiaalmeediaplatvormidel sisu eemaldamise, mis ei ole vastuolus Poola seadustega. Selle jõustamiseks on plaanis “sõnavabaduse erikohus”, kuhu saab elektrooniliselt teatada väärast sisu või konto eemaldamisest. Kui kohus leiab, et sisu või konto on eemaldatud vääralt ja platvorm keeldub sisu taastamast, siis määratakse platvormile trahv kuni kahe miljoni euro ulatuses.

Teine näide pärineb USAst. Aastal 1996 võeti vastu seadus, mille üks punktidest sätestab: “No provider or user of an interactive computer service shall be treated as the publisher or speaker of any information provided by another information content provider”. See tähendab, et ei Twitter ega mõni muu platvorm vastuta kasutajate postitatud sisu eest, platvorme endid ei saa laimava ega muu sarnase eest kohtusse viia. Mitmed sõnavabaduse aktivistid on soovitanud sellele parandust, millega konkreetne vabastus kehtib vaid juhul, kui platvorm ei filtreeri, muuda, kustuta ega kureeri neile sobivat sisu. Ehk see punkt laieneks vaid neile interaktiivsetele arvutiteenustele, mis ei käitu osaliselt või täiesti sisu kirjastajatena.

Tuletan meelde 2016. aastal suureks kasvanud liikumist alt-righti, mille kontosid hakkasid sotsiaalmeediaplatvormid lainetena samuti eemaldama. Vabariiklased aga äärmuslaste kustutamist probleemina ei näinud ja kohati isegi kiitsid kaasa. Aastate jooksul hakati aga ka mõõdukamaid konservatiive platvormidelt blokeerima. Järgnesid tuntud nimede nagu Milo Yiannopoulosi, Laura Loomeri, Tommy Robinsoni, Candace Owensi, Carl Benjamini, Stefan Molyneuxi, Babylon Bee, Charlie Kirki, Steve Bannoni ja paljude teiste platvormidelt eemaldamine. Paljud loetletutest võiksid oma vaadetelt kuuluda nii Isamaasse kui EKREsse.

Toimuvat tasub võtta tõsiselt ja suhtuda sellesse ajakriitiliselt. Valitsuses olles on praegu võimalik konservatiividel sätestada mõistlikud reeglid, mis kaitseks sõnavabadust nii nüüd kui ka siis, kui konservatiivid enam valitsuses pole. Ärme jäta kasutamata võimalust lisada sõnavabadusele kaitsekihte, millest sõltuvad mõne aasta pärast kõikide konservatiivide ja ka teiste kommunikatsioonikanalid ja ühine ruum.

Ka Trumpi pikaaegne vastane Angela Merkel astus seekord sõnavabaduse kaitseks välja. Tema esindaja sõnas, et arvamusvabadus on elementaarse tähtsusega põhiõigus ja et see põhiõigus ei kehti kõigel öeldul, kuid neid juhtumeid otsustab seadus ja seadusandlusega määratud raamistik, mitte sotsiaalmeedia platvormide juhid. Ka Prantsusmaa rahandusminister Bruno Le Maire oli vastu Trumpi väljaviskamisele öeldes raadiole France Inter, et ta on toimuvast šokeeritud ja digitaalne oligarhia ei oma õigust iseennast reguleerida. Ma usun, et nii EKRE, Isamaa kui ka Keskerakond on valmis kaitsma põhiseadusega tagatud sõnavabadust avalikus ruumis. Selleks on vaja aga tegusid.

Jaak Kivi

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused