Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ivan Makarov: Kuku poliitspordisaadete mudaliiga

05.04.2022

Vahel ikka veel küsitakse, kas sellist Eestit me siis tahtsime ja kas see on siis normaalne riik või? Seda küsitakse juba 30 viimast aastat, ja vahel jääb mulje, et ENSV-s oli järelikult igal juhul parem? Praegu Putini eest pagenduses viibiv Venemaa esiintellektuaal Aleksandr Nevzorov soovitas nõukogude aja taganutjatele minna mõne kaubanduskeskuse ette ja seista seal vabatahtlikult mõned tunnid vihma all, enne kui mõni elementaarne ost sooritada, hankides sinikate hinnaga kruupe, suhkrut või rupskeid. Ja loobuda näiteks tualettpaberi kasutamisest ning tunda ennast sellest õnnelikena.

Kui rääkida spordist, siis kunagi oli eestlastel au esindada rahvusvahelisel areenil vaid suurt kodumaad, juhul kui muidugi õnnestus koondisesse pääseda. Nüüd sõidavad ja lendavad eestlased võistlema sinna, kuhu tahavad, võistlevad maailma parimatega ja vahel neid ka võidavad. Näiteks Kontaveit ja Sildaru teevad seda vahetpidamata. Spordihuvilise ja eestimeelse inimesena tahtsin sellist Eestit küll.

Täna aga lugedes Postimeest sain teada, et on ka teistsuguseid arvamusi – et mõnel on konservatiivsemat ehk siis eestimeelsemat laadi (spordi)tegelased niivõrd vastukarva, et hakatakse nende tühistamise huvides riiki lausa ebanormaalseks kuulutama. Putin kuuleb ja ütleb: no näete? Eestlased ise on oma äpardunud riikluse vastu. Võime osutada vennalikku abi, seda enam et Eestit valitseva rehvierakonna rahvasaadikud parlamendis on seda ju ametlikult nõudnud!

Lugu „SPORDIREPORTER  Ott Järvela: normaalses Euroopa riigis oleks Pohlak pärast Kosel juhtunut tagasi astunud“ on pealkirjastatud naljakalt, aga karta on, et mitte tänu autorite loomulikule huumorimeelele, sest ausalt öeldes ei usu, et mõnes Euroopa riigis, normaalses või mitte, on olemas Kose, kus tegutseb Pohlak. Või soovisid autorid hingepõhjas seda, et Pohlak sõidaks pärast Kose istungit kuhugi teise riiki ja astuks seal tagasi?

Aga rumalad ründavad pealkirjad ongi eesti peavoolumeedia üks trumpe: inimene imestab, üritab aru saada, siis lööb käega ja ei loegi edasi. Seda enam et edasilugemise eest peab ju maksma. Seekord küll mitte, muidu ma seda lugu siin ei kirjutaks. Ilmselt maksis keegi mingisugustel põhjustel selle loo kõigi jaoks kinni ja Aivar Pohlaku halvustamist võib lugeda lausa tasuta. Kas seda tegi poliitiline või spordialane pahasoovija, on raske öelda, seda enam et sport on nii meil kui ka kõikjal mujal poliitikaga kokku kasvanud.

„Kuku Raadio iganädalases saates «Spordireporter» käsitlesid saatejuhid Joosep Susi ja Ott Järvela pikemalt ja põhjalikumalt eelmisel nädalal Kose vallavolikogu istungil vägivallatsemisega hakkama saanud Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) presidendi Aivar Pohlaku sobivust ametisse. Aivar Pohlak läks tõuklema, sisuliselt kätega kallale eelarve- ja majanduskomisjoni esimehele Mirko Kiisonile,“ kirjutab Postimees.

Nii et sisuliselt kallale? See kõlab sama hästi nagu tegelikult jalutu või väga rase. Härra Pohlak on valitud nii meie jalgpalli etteotsa kui ka Kose volikokku, kuid need olid siiski täiesti erinevad valimised. Ja Pohlaku töö jalgpallijuhina ja rahvavolinikuna on ju samuti täiesti erinevad asjad. Kui tõukles, siis järelikult on füüsilist vormi ja ei saa väita, et mees on spordijuhtimise jaoks liiga vana ja väeti. Äkki oli see kondiproov.

Kui tõsiselt, siis sellise loogikaga ei tohiks ju mitte ühtegi Briti parlamendis röökivat lordi jalgpallistaadioni ligigi lasta. Aga lubatakse ju! Ometi on Suurbritannia ju täiesti normaalne Euroopa riik, kas pole? Seda enam et astus rahvusriike hävitavast ja sadistliku massimõrvari Putiniga tänase päevani kaupa tegevast ja Volkswageni tehast just praegu Venemaal taaskäivitavast EL-ist välja.

Loomulikult, nagu ka nõukogude ajal, lähtuti saates „töölisrahva nördinutest kirjadest“, mille tekitamisega pole siinmail probleeme – esiteks elab meil piisavalt grafomaanlikke idioote, näiteks Sven Mikser saatis kunagi telefoni teel saatesse Savisaare toetuseks üle 300 korra toetussõnumeid. See oli nii perversne, et mees pärast läkski sotside leeri üle.

„Saatele oli kuulajalt Martti laekunud järgnev küsimus: «Reastage põhjused, miks peaks Pohlak tagasi astuma (alustades tähtsaimast): meeste koondis mudas, noortekoondised peksupoisid, inimene on ebastabiilne ja läheb teistele kallale, ajab Flora ja EJLi rahakotid sassi, on silma paistnud Putini/Venemaa kummardajana.»

No esiteks on „kuulaja Martti“ selline üsna ebamäärane tutvustus, võiks ju erakonda ka mainida, aga see selleks. Miks keegi peaks üldse reastama müstilise Martti „põhjuseid“, miks täiesti konkreetne teenekas inimene peaks tagasi astuma? Arutagu neid ilmselgeid ettekäändeid sotsiaalvõrgustikes, mitte aga pöördudes raadiosse – mis sest, et lobasaatesse.

Aga Joosep Susi hakkaski reastama: „Praegust poliitilist ja sõjaolukorda arvestades on kallaletung vallavolinikule ja Venemaa-sõbralikkus võrdväärsed. Ebastabiilne ja teistele kallale minev inimene ei tohiks jalgpalliliitu juhtida. Ning inimene, kes toetab kuidagi Putinit või Venemaad pole ka hea.“

Et siis Pohlak pole hea inimene? Kas te omaenda juttu kuidagigi kontrollite? Ja „12 tooli“ raamatus olid ühes linnas samasugused poliitkohtlased parteiametnikud, kes trammiliini pidulikul avamisel rääkisid kõik millegipärast nõukogude riigi rahvusvahelisest olukorrast, nii et kokkuaetud rahval hakkas lõpuks paha. Ei, ei müksanud härra Pohlak vallavolinikku mitte Putini ülesandel ega selleks, et Kosele vene sõjabaasi sokutada. Ei määrinud Pohlak teisele vallavolinikule Novitšoki varrukale, ei tulnud sinna Georgi lindiga, nagu Stalnuhhin riigikokku. Korra närvi läinud inimest ebastabiilseks tembeldamine ei ole kena, kuid see, nagu me näeme, on täiesti võimalik stabiilselt ebaprofessionaalsete saatejuhtide poolt. Meil läheb sportlasi ka poliitikasse, kuid sinna neid valivad oma riisikol EV kodanikud. Saatejuhte aga valib peatoimetaja, kellele on näkku löödud tema teatud harrastus. Seepärast tegelebki spordisaade poliitika ja poliitiliste tellimusmõrvade teostamisega. Pohlak, Venemaa sõber. Pohlak, Putini toetaja. Pohlak, kondimurdja. Pohlak tuli kallale just sõjaolukorras! Jah, Kuku raadio on siis nagu meil siin eesti pühas eetris transleeritav Venemaa raadiojaam „Юмор fm“.

Selle kõrval kahvatub ju ka see, et keskerakonna fraktsiooni liige Igor Kravtšenko sõitis inimesele meelega otsa Toompea lossi ees, nagu vene terroristid praegu Ukrainas, sest siis ei olnud ju sõjaolukorda! Ja mees ei astunud ei tagasi ega edasi. Keeldus hääletamas ka Ukraina sõja vastu.

«Spordireporterile» laekus ka teine samateemaline kuulajaküsimus: «Mis peaks juhtuma, et jalgpalliliidu juht vahetuks? Vallavolikogu istungil tõuklemine, sõimamine ja räuskamine pole ilmselt piisav?» kirjutab Postimees. Sedapuhku ei nimetata isegi küsija varjunime mitte, aga äkki oli ta Koselt pärit või kogunisti oli see jalgpallispetsialist, uje Fredo Getulio Aurelio? Aga küsimus on tegelikult asjakohane, kui laiendada seda meie poliitilisele pinnakihile: ei Mailis Reps ei ole tagasi astunud (Martin Repsinski on hoopis rahanduskomisjoni koosseisu edutatud), ei Põhja-Eesti panga 10 miljonit ei ole leitud, ei VEB-fondi 30 miljoni dollari saanud tüüpide nimed pole avalikustatud (hoopis 70 aastaks salastatud), ei Autorolloga pole selgust, ei Porto Francoga. Jüri Ratas astus küll tagasi, aga ainult selleks, et astuda kohe edasi järgmise ametiposti otsa. Ja nüüd müksas Koses üks maakas teist! Tollest ajast kui räuskavat Indrek Tarandit õrnalt jalaga kannikasse tonksati, oleksid peavoolikud nagu arust ära: muudkui kisatakse „Polundra!!!“ ja „Наших бьют!“

Aga Postimehe loo lõpp on enesepaljastav: «Spordireporteri» lõpulauluks oli seekord Kurjami «Mees sa ei tea, kui kiiresti ma löön», mis juhatati sisse nii: «Saate lõpetab laul, mida veidi enam kui aasta eest mängisime finišisirgel vastast suusakepiga äsanud Aleksandr Bolšunovile. Seekord kõlab see ansambel Kurjami pala kui Kose vallavolikogu opositsiooni uus võitluslaul ja Eesti Jalgpalli Liidu värske hümn.»

Kõige järgi otsustades on see fantaasiavaene amatööride saade, mis kasutas sporditeemat selleks, et rünnata oma peremeeste poliitilist oponenti. Täitsa Solovjovi ja Skabejeva argumentatsioon, ainult et haledas esituses. Ja ollakse täpselt seal, kus Eesti Raadio oli omas arengus 30 aastat tagasi, kui hakati teemasid illustreerivaid laule valima. See on sama mage, kui TV-Reporteris süžeede pidev illustreerimine mingi muusikalise prahiga. Olete, jah, kooliraadio tasemel, siis kui olid veel lindimakid ja komsomolinoored ajasid suust välja kompartei jutupunkte.

Aga sealjuures olete ka tublid partei üritusele ustavad pioneerid. Muide, „Kui kiiresti ma löön“ on ju rullnokkade laul. Ja ei opositsioon ega jalgpalliliit ei saa ju seda endale hümniks võtta, sest see on ju juba Kuku raadio ei-spordi-ega-poliitika-ei-siga-ega-kägu-saate tunnuslaul.

Tühisused ei peaks suurmehi tühistama.

Ivan Makarov