11.09.2022
Temast tahetakse teha Hunt Kriimsilma, kes on hea kõiges. Piret Hartman seda kindlasti õigustada ei suuda
Ida-Virumaa ja Narva “lõimuks” ehk Eesti külge rohkem, kui sinna viia rohkem eestikeelset ja -meelset Eestit, et sealne venekeelne rahvas mõistaks ennast Eestis, mitte Venemaal olevat, samuti tuleks sealtmailt ära kutsuda laastav rohepööre ja mitte muretseda kaduva punatanki-identiteedi asendamise pärast. Sotsist kultuuriminister Piret Hartman aga on loonud oma teooria, mis juba kõla poolest kostub tühja mullina.
Kultuuriminister Piret Hartman ütles Narvas toimunud inspiratsioonipäeval, et üheskoos on vaja Ida-Virumaa kood lahti mõtestada ning ka uus kirjutada, kirjutab BNS.
“Kohapealse elu mõistmine on kõige alus, mille pealt on võimalik otsida üheskoos lahendusi Ida-Virumaa probleemidele. Peame lahti muukima Ida-Virumaal aastakümneid programmeeritud koodi ja kirjutama siinse elu mõistmise pealt üheskoos uue koodi, mis annaks Ida-Virumaale ühise tuleviku ja uue eduloo,” rääkis Hartman.
“Peame muutma Ida-Virumaa elukeskkonda ja murdma välja kujunenud stereotüübid, et pidurdada inimeste väljavool Narvast,” soovitas Hartman. “Eesti riigi julgeoleku garandiks on siin elavate inimeste ühtsustunne. Ühtsustunde loomisel on oluline roll kultuuril, mis toob inimesed kokku ja loob ühise info- ja väärtusruumi.”
Selline kõrgelennuline ja luuleline jutt, eriti “eduloost”, annab aluse arvata, et eks sealt üks lurr tule. Sotside üks komissare Katri Raik on juba ammu Narvas “kohapealset elu mõistmas”, aga alles Ukraina sõda tõi välja tõsiasja, et seal seisab punatank toruga Tallinna poole.
“Ühine tulevik”, “ühtsustunne” ja “ühine väärtusruum” põrkuvad kõige rohkem vist kokku sellega, et kas 1944. aasta suvel Narva vabastati või okupeeriti. Eesti riigil on vähemalt veel praegu oma arusaam, mis paljude narvakate omaga kokku ei lähe. Kui Piret Hartman murrab lahti koodi, millega saab narvakatele selgeks teha, et punatank polnud Eestile vabastaja, siis oleks ta suure töö ära teinud, aga seda vist loota ei maksa.
Võimupoliitikud näivad arvavat, et kui pakkuda punatanki vihkavatele eestlastele ja seda armastavatele venelastele asendustegevusena filmiklaster, kunstiresidentuur, kohalike algatuste võimestamine ja nii edasi, siis kaob 1939.-1949. aasta taak, mis tekkis Molotov-Ribbentropi paktist, iseenesest, ning tekib müstiline “ühiskonna sidusus”.
“Ühises arutelus leiti, et projektipõhiselt tegevuselt peab üle minema programmipõhisele tegevusele, et tagada tegijatele suurem kindlustunne ja stabiilsus.” Asi seegi, et projektist programmini jõutakse.
Uued Uudised