Kumb oli enne, kas muna või kana?

Muna või kana dilemma all mõeldakse enamasti küsimust, kumb oli enne, kas muna või kana. Antiikfilosoofide jaoks oli küsimus munast ja kanast seotud ka elu ning universumi alguse saamise teemaga.

Aristotelese (384–322 eKr) jaoks oli muna ja linnu teema väga intrigeeriv ning ta jõudis veendumusele, et mõlemad, nii muna kui ka lind, olid alati olemas olnud. Aristotelese arutelu kohaselt on looduse seaduste järgi võimatu, et näiteks esimene inimene sai sündida ilma ema ja isata. Seega ei ole võimalik, et olemas sai olla esimene muna, millest sai elu esimene lind, kui ei olnud olemas esimest lindu, kes hakkas munema mune.

Aristoteles laiendas seda ideed kõigile liikidele ja nii tema kui ka Platon uskusid, et enne maa peale ilmumist oli kõik mateeriana olemas.

Dialektilise vastuse (Hegel ja Marx) kohaselt eksisteerisid muna ja kana dialektilises suhtes; probleem olevat aga selles, et inimene püüab lahendada orgaanilise/dialektilise suhte küsimust formaalloogika seisukohast (lineaarne põhjus ja tagajärg). Nii jõutakse paraku paradoksini, mille kohaselt on miski alati millegi tagajärg. Kuid nimetatud dilemma tõelise tuumani jõudmiseks tuleb mõista tõsiasja, et muna loob kana samamoodi nagu kana loob muna.

Hegel kasutab selle selgitamiseks analoogina õienuppu. Pung kaob kui puhkeb õis ja me võime öelda, et esimene asendus teisega. Samamoodi juhtub, kui õiest saab vili. Võime nimetada õit taime olemasolu valeks vormiks ja taime selle tõeliseks, õie asemele ilmunud vormiks. Nimetatud etappe ei saa aga eristada lihtsalt niisama, sest nad hõivavad üksteise koha ja on teineteisega kokkusobimatud. Kuid nende sisemise loomuse pidev tegevus teeb neist samal ajal orgaaniliselt ühtse terviku, kus nad ei vastandu enam teineteisele ja kus üks on sama vajalik kui teine.

Ajakirja Popular Science andmetel oli muna enne, kuna arenes enne lindu. Evolutsioonibioloog ja esseist Richard Dawkins väidab aga, et muna ja kana küsimus on tegelikult tähtsusetu. Tähtis on pesa küsimus. Oma raamatus „The Magic of Reality“ (Reaalsuse võlu) arutleb Dawkins peatükis „Who was the First Person“ (Kes oli esimene inimene) inimese ja teiste liikide päritolu üle. Ta kirjutab, et esimest inimest ei olegi kunagi olemas olnud, kuna esimesel inimesel oleksid pidanud olema vanemad ning ka need vanemad oleksid pidanud olema sel juhul inimesed. Dawkins kutsus dilemma lahendamiseks läbi viima mõttelist eksperimenti. Selleks on kõigepealt vaja fotot iseendast. Seejärel tuleb foto peale asetada foto oma isast. Seda protsessi tuleks jätkata lõpmatuseni või kuni on jõutud kogu maakera elanikkonna esimese ühise esivanemani. Kui selline imeline fotokuhi on lõpuks kokku pandud, peaks katse läbiviija hakkama kuhjast suvalisi pilte välja tõmbama.

Dawkinsi teooria kohaselt on alati võimalik näha selgeid sarnasusi vanemate ja nende laste vahel (vahetult üksteisele järgnevate generatsioonide vahel), mis tähendab, et nad on oma esivanematega ühest ja samas liigist. Kuid kui tõmmata välja fotosid inimestest, keda lahutavad tuhanded generatsioonid, siis on sarnasusi peaaegu võimatu leida.

See tähendab, et keegi kusagil munes tuhandeid mune, millest koorus geneetiliselt erinevaid olevusi, kuni lõpuks üks kanasarnane olevus munes muna, millest koorus kana.

Foto: Wikipedia

Kirju gloobus on rubriik, kus vaadeldakse ilmaelu kogu tema hiilguses ja viletsuses.