19.04.2024
Eesti liberaalide venestamispoliitika järgib täpselt KPSS-i poliitikat.
Need, kes lõid kaasa Laulvas revolutsioonis, tõdevad üha enam, et Eesti läheb täiesti vastupidist teed sellele, mida taheti 1918. aastal Eesti Vabariiki luues ja 1991. aastal seda taastades.
Laulva revolutsiooni põhiideedeks olid venestamise (“Peatage Lasnamäe”) ja venekeelse tööjõu sisseveo lõpetamine, otsustusõiguse tagasitoomine Moskvast Tallinnasse, rahvusriigi taastamine ja eesti keele ja kultuuri ülemvõimu kindlustamine. Mitte midagi sellest enam ei tehta, pigem taastatakse see, millest me juba võitu saime.
Kui Kaja Kallas võimule tuli, tehti välismaalaste seadusesse muudatused, mille kohta tollane ettevõtlusminister Andres Sutt ütles otse välja, et see on mõeldud odavtööjõu sisseveoks endise NLiidu pinnale tekkinud riikidest, mis tähendas otseselt NLKP venestamispoliitika jätkamist – sest ka ukrainlane ja usbekk on Eestis venekeelsed ja tugevdavad keeleliselt siinset venekeelset õhkkonda.
Lisaks tööjõule on siia lastud ohtralt vene liberaalseid ajakirjanikke ehk Tšeljabinski meedia, kes on suurvenelikult üle võtnud Eesti venekeelse meedia; isegi sedavõrd õilis asi nagu Ukraina põgenike vastuvõtt on muudetud venestamise allikaks, sest Ukrainast tulevad peamiselt venekeelsed ja isegi kui nad on ukrainameelsed, täiendavad nad ikkagi siinset “vene maailma”.
EKRE fraktsiooniga kohtunud siseminister Lauri Läänemets rääkis, et olevat ise Ukrainas olnud ja teadvat, et ukrainlased rääägivad sealgi vene keeles – aga mees ei saanud grammigi aru, et nende siiatoomisega venestatakse Eestit. Või ei tahtnud aru saada.
Nii ongi vene keel Eestis positsioonil, kus ei siinsetel venelastel ega ka juurdetulijatel pole vaja eesti keelt õppida, venekeelne keskkond on juba sedavõrd lai, et saab ka ilma hakkama. Isegi riigiasutustel on nende jaoks venekeelsed kodulehed ja eesti noored, kellest paljud toetavad praegust võimuliitu, peavad uuele töökohale kandideerides kuulma: “Kas te vene keelt oskate?” ning kui ei oska, siis seda õppima hakkama (nagu noored arstid Tallinna haiglates). Ja samal ajal teame Ukrainas toimuva põhjal kõik, et see on agressorriigi ja vägistajaarmee keel.
Eesti keel taandub samas nii vene kui inglise keele ees ja üha vähem saab avalikus ruumis riigikeeles hakkama, eestikeelne haridussüsteem on muutunud Potjomkini külaks ja ega haridusminister Kristina Kallas eestlastele muud peale pastelde ja kandle lubanudki.
Vene keelt kasutades võib öelda, et võimuliidul on toimuvast “poohui” – Tallinnas tuli küll võimule sama koalitsioon, mis riiklikult tasemel, aga nagu on öeldud: Mihhaili asemel sai linnapeaks Jevgeni ja eestikeelset haridust hakkab abilinnapeana ajama Andrei asemele Aleksei…
Kuidas ka ei vaataks, kõik käib vastupidiselt sellele, mida me 1991. aastal lootsime ja tahtsime. On öeldud, et Eesti Vabariiki on vaja ainult eestlastele, kõik teised saavad ka muude variantidega, olgu see oblast või europrovints, igati hakkama. Ja nüüd tehaksegi tulevikku just neile teistele, eestlased hakkavad jagama karjalaste, maride, ersade, mokšade, udmurtide, komide ja teiste soome-ugri põlisrahvaste saatust. Varsti tulebki hakata taotlema põlisrahva staatust, sest see oleks veel viimane võimalus Eestimaad eestlastele hoida.
Üks küsimus aga jääb õhku: miks tahavad kõik nii väga Venemaal elada? Sest riiklik poliitika toob ju Venemaa siia, eestlastele otse koju kätte. Mine Kadriorgu, Pirita randa, Vabaduse väljakule, Tondi ülesõidukoha ehitusplatsile või Nõmme terviseradadele – igal pool on vene keel ees ja jääb tunne, nagu viibiksid Moskva Gorki pargis. See on pesuehtne Venemaa, mida me varem kuidagi ei tahtnud, aga nüüd millegipärast tahame, valides Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsid. Isegi venekeelsetele toetunud Keskerakond pole Eestit nii venestanud kui praegune liberaalne-vasakpoolne koalitsioon.
Kui võimupoliitikutele Venemaa nii väga meeldib, koligu nad Ivangorodi või Petserisse – see on endiselt Eestimaa, kuigi okupeeritud, aga saate väga edukalt elada Venemaa õhustikus.
Uued Uudised