Kus te seda kliimamaailmalõppu küll näete?

Meil on normaalne talv, lund omajagu, külma ligi 30 kraadi, Rootsis ja Soomes tehakse sajandi ja kümnendi külmarekordeid, lumetorm häiris liiklust Rootsis ega lasknud sakslastel kliimakonverentsile lennata… Väidetavalt külm talv jätkub ja põhjapoolkera mered saavad tugeva jääkatte – tänavu ei saa küll Maa ülekuumenemisest rääkida. Aga räägitakse ikkagi. Kus see katastroof siis toimub?

Tean, kus – kliimapaanitsejad vihjavad kindlasti näiteks Aafrika Sarvele, kus Somaalias, Etioopias, Eritreas, Sudaanis ja mujalgi on põud ja nälg. Aga teate – seal ka sõditakse ja juba aastakümneid, mis tähendab, et niisutussüsteemid on lagunenud, maa ei saa väetist ja kari sööb kõik paljaks. Sõjad Aafrikas on tõesti inimtekkelised. Muu aga mitte väga.

Mina õppisin 1970. aastatel Nõukogude aja koolis ja üks ideoloogiavaba aine, mis mulle meeldis, oli füüsiline geograafia. Juba siis, nüüdseks 40-50 aastat tagasi õpetati meile, et Aafrika põhjaosas on suur Sahara kõrb ja sellest lõuna poole jääb põuane Saheli ala. Veel räägiti meile Kalahari ja Namibi kõrbest Aafrikas, Araabia, Thari, Gobi, Karakumi, Kõzõl-kumi ja teistest kõrbetest Aasias ning alati rõhutati, et seal on väga kuiv ning põuane. Ja nagu nüüd, siis ka tollal oli põuad ja nälg nende kõrbealade saatus.

Meile räägiti tunnis Bangladeshist, madalast maast Gangese deltas, mida uputasid ülaltpoolt Tiibeti ja Himaalaja liustike sulamisest tekkinud tulvad ning samas Bengali lahelt saabuvad orkaanid ja taifuunid, sekka ka hiidlained, mis tekkisid kusagil Maa kihtide liikumisest. Ehk siis need asjad, mida praegu serveeritakse inimtekkelise kliimamuutusena, olid juba tollalgi olemas, aga neid peeti ikka looduse kätetööks.

Ka Eesti kohta räägiti 1970-1980. aastatel seda, et meie kliima muutub, kuid põhjusel, et see läheb paraskontinentaalselt kliimalt üle merelisemaks, mis tähendab jahedamaid suvesid ja soojemaid talvesid.

Ma ei vaidlusta, et kaheksamiljardiline inimkond mõjutab kliimat ja rikub loodust, aga ma ei usu, et see tekitab meile Maa ülekuumenemise, mis meid kõiki ära küpsetab; et Atlandi ookeanis keerab üks hoovus ennast ringi ja et Eesti muutub elamiskõlbmatuks, samas kui siia tormavat miljonid kliimapõgenikud – aga kõike seda ma kuulen ja loen meediast.

Eesti kliimahüsteerilised juhtpoliitikud – kui asjad on nii hullud, siis miks te ehitate ikka Rail Balticut, mille teelt on nüüd suured metsa-alad ära võetud, mis tormab läbi rabade, rikkudes looduslikku veesüsteemi; millega ei saa tulevikus kusagile sõita, sest kliimavõitluse ajal me peame tarbima võimalikult vähe, ning millega pole ka midagi vedada, sest Eesti (EL-i) piir Venemaaga on nüüd “raudne eesriie”?

Küll aga olen ma lugenud Greenpeace’i kaasasutaja Patrick Moore’i muljetusi, kes kirjutab sellest, kuidas selle organisatsiooni asutajad päästsid alguses vaalasid, üritasid takistada tuumakatsetusi, blokeerisid mürgiste jäätmede sokutamist –  kuid mida mõjukamaks Greenpeace muutus, seda enam märkas Moore enda sõnul, kuidas seda hakati ekspluateerima vasakideoloogide poolt. „Mitte keegi meie esialgsetest liikmetest ei olnud raha peal väljas. Me kõik olime vabatahtlikud,“ räägib Moore. „Ent kui vasakäärmuslased taipasid, et meie organisatsiooniga on võimalik teenida palju raha ja saada suurt mõjuvõimu, võtsid nad selle üle.“

Just vaalade päästmise kampaania ajal annetasid inimesed väga suuri summasid ja Greenpeace avas oma pangakonto ning kontori. „Greenpeace muutus omamoodi äriks,“ ütleb Moore. Selleks ajaks kui Moore 1986. aastal Greenpeace’ist lahkus, oli annetuste kogumine muutunud organisatsiooni kõige suuremaks prioriteediks ja sageli viidi läbi kampaaniaid, millel puudus igasugune teaduslik alus. Nüüd on selleks kliimakatastroofi jutlustamine, mis paneb rahad liikuma.

Kas mitte seal ei peitugi tänase kliimavõitluse tõeline räpane taust?

Noorematele põlvkondadele – ka meid kisti vähemalt neljal korral hirmukampaaniatesse. Esimesel korral nõukogude ajal, kui loodi väidetavalt neutronrelv, mis tapvat inimesed, aga jätvat alles materiaalsed väärtused. Tollal toimusid tööpäevadel kõige ehtsamad tsiviilkaitseõppused, mille ajal aeti inimesed ka tänavatelt otse keldritesse. Teine suurem hirmukampaania oli seoses AIDS-iga, mil inimesed sõna otseses mõttes hakkasid hoiduma seksist võõrastega.

Kolmas suurem kampaania, mis meenutab väga tänast kliimavõitlust, oli Gorbatšovi kuiv seadus ehk alkoholismivastane võitlus. Ka tollal muutusid suurimadki joodikud üleöö karskusaktivistideks, kogu ühiskond muudeti korrapealt kaineks ning alkoholitootmine tõmmati järsult maha, arvestamata majanduslikke tagajärgi (väidetavalt oli alkoholitulu äralangemine ka üks kuuest NSV Liidu majandusliku kollapsi põhjustest). Inimesed jõid edasi, aga kangem kraam peideti morsikannudesse ja jooma hakati igasuguseid surrogaate. Kuni partei mõistis oma läbikukkumist ja alkohol toodi tagasi.

Neljas kampaania, mis ulatus ka taasiseseisvusaega, käis nn osooniaukude ümber pooluste kohal, kus kaitsev osoonikiht olevat väidetavalt nii õhukeseks muutunud, et ultraviolettkiirgus pääsevat Maale ja tapvat siin kõik elusa. Sel ajal oli hüsteeria päris suur.

Ei ole midagi uut siin päikese all, aga me elame edasi.

Jüri Kukk, toimetaja