“Solvumisühiskonna lumehelbekesed paugutavad solvudes alati uksi, aga jäävad tavaliselt ikka siiapoole ust – seda nii Trumpi-Ameerikas kui ka EKRE-Eestis.
Postimehes kirjutab ühe loo TLÜ Lähis-Ida lektor ja TÜ usuteaduskonna doktorant Imar Koutchoukali (Reformierakond), kelle vastust Jaak Valgele pole väga mõtet vahendadagi, kui selles ei kõlaks jutt noorte põgenemisest “sallimatust” Eestist – seejuures on Imar ise just siia tulnud, et võõras ühiskonnas vasakliberaalselt ussitada.
Selle kohta kirjutab orientalist Peeter Espak: “Selle ilma ühegi tõestuse või näiteta esitatud loo peale ei oska muud kosta, kui et tore, et Imar meile Eestisse Hollandist õppima, tööle ja elama põgenes: “Aina rohkem noori põgeneb Eestist, kuna siinne onuheinolik kultuur teeb raskeks tunnistada isale või emale, et oled gei või et sul on mustanahaline poiss- või tüdruksõber.” Hollandis pidi elu ikka väga õudne ja ohtlik olema, kui sellisesse hirmsasse kohta nagu Eesti tulla, kust kõik teised hirmunult ära põgenevad. Tõenäoliselt on Hollandis ikka tõeline patriarhaalne koloniaalimpeerium ja sallimatuse võidukäik võrdluses Eestiga? Siin äkki on Eesti võimalus – meelitame endale oskustööjõudu riikidest, kus olukord on nii halb, et sobib Eestisse põgeneda. Vajame haritud spetsialiste üha rohkem ning nagu ka Imari puhul – Eestis on alati oskajad inimesed sõltumata päritolust teretulnud!”
Aga naastes “sallimatust” Eestist põgenemise juurde, siis hoolimata sellest, et EKRE valitsusse saades lubasid pooled “vihased valged vasakliberaalid” emigreeruda, pole kellegi lahkumisest eriti midagi kuulda, muidu võimendaks peavoolumeedia seda kümnekordseks. Üks geiaktivist lubas küll Eesti heterotolmu jalgelt pühkida, aga pigem sellepärast, et keegi ei kanna Eestis temasuguseid kätel ja tema homoagendal pole erilist minekut.
Abdul Turay küll lahkus Eestist, aga temagi ilmselt seetõttu, et tal olid jagelused Tallinna linna ja Keskerakonnaga – rassism tema probleemiks küll polnud, sest kui kohalikud “vihased valged vasakliberaalid” (Turay määratlus) üritasid BLM-i Eestisse eksportida, said nad kriitikat kuulda just sellelt Eesti musteimalt mehelt.
Kui Ameerikas tuli võimule Trump, lubasid paljud Hollywoodi näitlejad samuti emigreeruda ja lumehelbekesed akendest välja viskuda, aga jäid siiski kohapeale ussitama – BLM-i suitsulõhnalised meeleavaldused lubasid ennast vabalt maha maandada, Portlandis loodi koguni oma anarhistlik “autonoomia”.
Ei lähe ka Eestist ükski gei ega mustaga suhet sooviv vasakliberaal minema, sest neegreid tuleb siia pidevalt juurde ja homodel on samuti hea elu – kui Imre Sooäär Riigikogusse naases, pidas ta pika ennastnautiva kõne maha, hoolimata sellest, et spiiker teda ajapiirist kinni hoidma manitses ja koguni mikrofoni välja lülitas. Kas homofoobses riigis oleks geipoliitik saanud nii õitseda? Lisaks külvab Eestis meedia tähelepanuga üle kaks homoisa, kes ostsid endale lapsed.
Ja kui keegi tahab Eestist “sallimatuse” eest põgeneda, siis kuhu? “Ekreiidid” on igal pool: Soomes Põlissoomlased (riigi populaarseim partei), Rootsis sealsed Demokraadid, Saksamaal AfD, Prantsusmaal Rahvusrinne (Marine Le Penile ennustatakse presidendikohta), Itaalias Lega, Hispaanias Vox ja nii edasi. Jah, mõnes neist riikidest on karmid vihakõneseadused, aga see-eest on seal igal pool ka karmid islamiterroristid.
“Kahtlased” tegelased on võimul mitmel pool Euroopas: sotsialistliku valitsusega Taani saadab kodumaale tagasi süürlased, mille üle valas EPL-is pisaraid äärmuslane Krister Paris; Austria karmistab juba pikemat aega oma migratsioonipoliitikat; “paradiislikus” Rootsis aga kutsuvad teised erakonnad seni paariaks peetud Rootsi Demokraate võimu juurde. Rääkimata USA-st, kus Biden on küll võimul, aga kindlasti ei maksaks Eestist põgenenud vasakliberaalil otsida pelgupaika vabariiklikest Texasest ja Floridast.
Ei põgene Eestist keegi kuhugi, seda enam, et liberaalne ALDE-valitsus tassib “euroopalikud väärtused” siia ise kohale. Rahvuskonservatiivid võitlevad oma väärtuste eest demokraatlike võtetega ja Eestis puuduvad praktiliselt mistahes “rassismi” ja “ksenofoobia” ilmingud, kuigi vasakliberaalid neid igalt poolt otsivad. Võitlus massimigratsiooni vastu ja rahvusriigi eest pole ei rassism ega ksenofoobia.
Imar Koutchoukali aga tundub olevat üks neist Euroopa vasakliberaalsetest õppejõududest, kes tulevad “metsikusse itta” kultuuri tooma ja siinseid ülikoole marksistlikuks looma.