08.09.2022
Paljud lääneriigid venitavad siiani Ukraina abistamisega. Pilt on illustratiivne.
Üldiselt peaks normaalne maailm nägema välja selline, kus iga rahvas püüab oma ajaloolisel territooriumil luua omaenda rahvuslikku majandust ja kultuuri ning ei trügiks võõrale territooriumile. 1991-92 oligi täiesti võimalik sellist maailma looma hakata. Väga paljudele meist (kaasa arvatud siinkirjutaja) tundus siis, et ka Venemaaga on võimalik edaspidi heanaaberlike suhete alusel läbi käia.
Paraku purunesid need lootused juba 17. juulil 1992, mil esmalt Vene parlament ja seejärel kogu ülejäänud riigivõim (president Jeltsin kaasa arvatud) käivitas jahmatamapaneva jultumusega Eesti-vastase laimusõja.
Üsna kiiresti selgus ka juba siis, et Lääneski leidub küllaga kasulikke idioote, kes usuvadki täie tõsidusega neid valesid, mida Vene propaganda neile ette söödab. Enamasti oligi tegemist just nendesamade “euroopalikest väärtustest” jahuvate “sallijatega”, kellega meil praegugi madistada tuleb. Teemadki on koguaeg samad olnud – “inimõigused”, “vähemuste kaitse”, “sallivus”, “paremäärmuslus” ja “denatsifitseerimine”.
Just selle seltskonna kaitse all ongi idanaabri käsilased kuni viimase ajani väga edukalt tegutseda saanud, teisiti poleks see ju võimalik olnud. Sellepärast on ka Venemaad endiselt valitsev nõukogude süvariik muutunud koguaeg järjest jultunumaks. Ka kõik tema toimepandud sõjad ja süstemaatiline naabrite terroriseerimine (sh. “pronksiöö”) ei ole suutnud läänepoolsetele tegelastele aru pähe panna.
Samal põhjusel on järjest jultunumaks muutunud ka kõikvõimalikud islamistid, seda nii Läänes kui oma asukohamaades. Isegi 9/11 ei muutnud vaatamata esialgsele šokile lõppkokkuvõttes midagi – nagu teame, tõmmati just nendesamade “sallijate” poolt vesi peale hoopis tsiviliseeritud maailma väga kindlameelselt kaitsnud George W. Bushile.
Muide, just Bush suutis peatada putinlike barbarite kallaletungi Gruusiale, saates USA väed sinna humanitaarabi jagama. Moskvas saadi vihjest väga hästi aru ja tankid peatusid 50 km enne Tbilisit (paraku sundisid just lääneeurooplased siis Gruusiat tegema järeleandmisi, mistõttu Moskva sai siiski oma miinimumi kätte ja kuulutas end võitjaks). Kui USA-s oleks siis olnud võimul mõni Bideni taoline, oleks Gruusia langenud loetud päevadega, Washingtonist oleks kostnud vaid pisut hädakisa ning retoorikat stiilis “kahju, küll, aga me ei saa sekkuda” – nagu ka käesoleva aasta alguseski võis Ukrainaga seoses kõigist kanalitest kuulda.
Oleme ka 30 aasta jooksul ikka ja jälle näinud, kuidas ohvrite kindlameelse aitamise asemel hakkavad needsamad “sallijad” hoopis ohvreid s ü ü d i s t a m a. Ühtviisi iseloomustab see nende reaktsioone nii nõukogude-vene agressorite kui ka islamistidega seotud juhtumitele. “Ise provotseerite!” – ütlevad nad.
Nii islamistidest kui nõukogude-vene sõjarditest psühhopaadid on oma retoorika üles ehitanud ohvrimentaliteedile, mis ulatub lausa aastasadade taha. Osavalt vaikitakse maha omaenda agresssioonid ning samas puhutakse suureks iga pisemgi ebasõbralikkuse akt, mida teised, eeskätt just lääneriigid, kasvõi 1000 aastat tagasi on oma „ohvrite“ suhtes toime pannud. Samas ei räägita muidugi poole sõnagagi sellest, kas ei olnud lääneriikide sammude taga mitte Venemaa või islamimaade endi agressiivne poliitika. On ju seegi ära tõestatud, et isegi Hitleri „reeturlik“ kallaletung punaimpeeriumile oli ajendatud vaid soovist ennetada stalinliku impeeriumi kallaletungi Saksamaale ja selle liitlastele. Vastupidist juttu räägivad veendunud punased ja ka Lääne enda liberaalne front. Seega on Bushi, Trumpi, USA, NATO või kogu Lääne süüdistamine pehmelt öeldes absurdne, eriti mingites 500-1000 aastat tagasi toimunud sündmustes.
Lääs ei ole süüdi, et vene-õigeusklik ega islami tsivilisatsioon pole suutnud ega tahtnudki normaalset ehk jõukat, arenenud tsiviilühiskonda üles ehitada. Nimetatud kahes tsivilisatsioonis valitseva mentaliteedi kohaselt peab hoopis kogu ülejäänud maailm elama täpselt sama kehvasti nagu nad ise ning mis kõige ajuvabam – tundma selle üle veel rõõmu ja väljendama igal moel tänulikkust oma viletsa elu eest!
See-eest on Lääne otsese või kaudse kaitse all ülesehitatud riike päris mitmeid. Tippnäiteks on muidugi Lõuna-Korea, mis alustas ju nii nullist kui üldse võimalik alustada oli – ja kuhu ta nüüdseks on välja jõudnud…? Seal suudetakse ise toota autosid, mobiiltelefone ja mida iganes, mida näiteks suur Venemaa, rääkimata islamimaadest, ei suuda mitte kuidagi valmistada. On ka omamaine võimas kaitsetööstus (hiljuti oligi uudis, et Poola ostab just Lõuna-Koreast suure koguse relvastust).
Vastupidiselt kremlimeelsete ja Lääne vasakkallakuga ringkondade väidetele ei ole ka NATO laienemise taga olnud mitte mingi väljamõeldud “USA imperialism”, vaid Venemaa enda agressiivne poliitika oma naabrite suhtes. Seda alates ülalnimetatud laimusõjast meie vastu kuni päris sõdadeni Tšetšeenias, Gruusias ja Ukrainas. Lisada tuleb ka soovimatus mõista hukka nõukogude perioodi roimad nii omaenda kui teiste rahvaste vastu.
Kui Venemaa oleks 1992. aastal valinud kurjuse tee asemel headuse tee, oleks maailm praegu hoopis teistsugune. Paraku ei avaldanud Läänt valitsevad globalistid-vasakliberaalid ei siis ega ka hiljem Venemaale selleks mitte mingit erilist survet (isegi Vene vägede väljakihutamiseks oli vaja teha Lääne suunal kolossaalset tööd). Selle asemel asusid nad pigem hoopis Venemaa poolele ja hakkasid meietaolisi äsjavabanenud väikerahvaid oma Kremli-meelsete nõudmistega süstemaatiliselt ahistama. On üldse suur ime, et 90-ndatel ja nullindatel meie poliitikutel kogu oma mitte ülearu suures järjekindluses õnnestus niigi palju saavutada, nagu õnnestus.
Kokkuvõttes tähendab kõik see, et probleem on palju suurem kui üks või mitu keskerakondlasest seltsimeest. Sest meid on juba 30 aastat sunnitud soroslaste ja nende kohalike käsilaste poolt niisuguseid sirbi ja vasara kummardajatest tegelasi taluma. Sellepärast sellised laiavadki meie maal ja peavad barbaarset hävitussõda Ukraina vastu. Kõik see on just säärase pealesunnitud kurjuse sallimise poliitika täiesti loogiline tulemus (see käib ühtviisi nii Ukraina-vastase hävitussõja kui islamistliku terrori kohta). Nagu ka see, miks pole ei meil ega suurel Venemaal kõigile eeldustele vaatamata ikka veel õnnestunud heal järjel majandusega tsiviilühiskonda luua. Võimutsevad ju nii siin- kui sealpool Narva jõge endiselt punase süsteemi kleptokraatlikud produktid, kes kandivad miljardite kaupa Venemaalt ja mujalt varastatud raha Läände või osutavad selleks igal moel kaasabi. Loomulikult ei oleks see võimalik, kui Läänes endas see tõeline läänelikkus ehk seaduskuulekus au sees oleks. Paraku ei ole see nii.
Igal juhul meile juba aitab sellest kõigest. Ei ole võimalik sallida neid, kes tahavad meid füüsiliselt hävitada ja nagu reaalsus on juba liialt palju näidanud, esimesel võimalusel nad seda ka teevad. Ka neid, kelle arust tuleb sääraseid tegelasi ikkagi sallida ja neile koguni anda võrdne sõnaõigus ühiskonna arenemist puudutavates küsimustes, tuleb käsitleda kui vaenlase viiendat kolonni. Nii on!
Siiski peame selle juures rõhutama, et rahvuskonservatiivid on oma olemuselt ikkagi rõõmsad rahvuslased, kes ei taha kellelegi kallale tungida ega kedagi ära hävitada (kuigi meie vastaste retoorikast võib täpselt vastupidist välja lugeda). Ent kui meid rünnatakse, siis me lihtsalt peame endid kaitsma. Nagu tegid meie vanaisad ja vanavanaisad.
Taavi Pärtel