08.05.2023
Lana Leemets.
Meie “armas” uudisteväljaanne, liberaalse ja üleilmastumist pooldava suunitlusega Postimees üritas jätta muljet justkui tegu oleks iseseisva ajalehega, aga ei saanud, nagu näeme, kaua vastu pidada sõltumatut väljaannet teeseldes. Igale vähegi mõtlejale ja arusaajale inimesele on selgelt kindel, et see oli vaid illusioon, millega taheti jätta muljet, justkui tegu oleks olnud usaldusväärne ja iseseisva uudisteportaaliga.
Vaatamata kõigele EKRE liikmeskond ja reiting jätkuvalt ja järjepidevalt kasvavad. Meie peavoolumeedia üritab ja üritab, mürgitab ning mürgitab, vaesed ajakirjanikud teevad kõvasti tööd, unustades ilmselt nii süüa kui magada, pühendavad meile terveid kontosid Facebookis ja Twitteris. Nad ju peavad välja teenima oma 5% käibemaksu, Kaja Kallas võib vihaseks minna ja tõsta meedia käibemaksu 22-ni %. Mul on nendest siiralt kahju, kuna K. Kallas trambib jalgadega, ajakirjanikud teevad hirmunult tööd, aga häbitu EKRE võimsus jätkuvalt kasvab.
Nimelt on mõned endistest äsjastel valimistel Riigikokku pürginud EKRE liikmetest, arvatavasti ajendatuna solvumisest erakonna valimiskaotuse ja parlamendi ukse taha jäämise üle, otsustanud meie vasakliberaalmeedia rinna najale kurtma minna. Liberaalid on omakorda seda hea meelega ära kasutanud ja üritavad jätta muljet, justkui ähvardaks EKRE pudeneda kohe-kohe pihuks ja põrmuks ja jõuda sarnaselt Keskerakonnale oma vääramatu lõppunkti lähedale. See, et inimesed tulevad ja lahkuvad, on mis tahes insititutsiooni puhul tavaline nähtus, aga liberaalide meelest see nende demokraatia pärisosa nagu polekski?
Kui analüüsida mitte üldist pilti, vaid probleemituuma, siis on selge, et see tuum ei seisne antud kontekstis kriitikas ega juhtkonnas, kus eelmainitud moel käituvate isikute sõnul olla ainult gestaapod, vaid nende isikute pettumuses ja oskamatuses väärikalt kaotada. Ennekõike aga selles, et tänapäevane reaalsus ei vasta nende ootustele. Nad ei saa leppida ega ole valmiski leppima sellega, et on valimistel kaotanud, kuna tuginevalt mõnda aega enne valimisi tehtud analüüsidele, milles EKREle ennustati üle 20ne koha, olid 100, et mitte öelda 120% kindlad, et saavad riigi rahvaesinduskotta sisse. Enne seda, kui tahetakse kandideerida, on oluline teha endale selgeks, et valimised on iseenesest risk. Teatavasti on meie Riigikogu valimiste matemaatika väga omapärane. Sisse võib saada 500 häälega ning samal ajal enam kui 1000 häälega jääda välja, paljud asjaolud sõltuvad mitmetest tingimustest.
Ma väga hästi saan aru nendest kõikidest, kes kandideerides on oma valimiskampaaniasse panustanud väga palju aega, energiat ja raha. Aga ma ei mõista ega suudagi mõista inimesi, kes on aka me oleme populaarsed, me oleme ees, ma olen pardal, Helme on the best ever ja järsku – erakond kaotab võltsitud valimistel, need isikud hüppavad kõik üle parda, kritiseerivad erakonda ja kurdavad, missugune gestaapo on Martin Helme. No ei ole see nii, seda tean väga hästi nii mina, kui ka teie, vaesed kurtjad!
Ma arvan, et meie erakonna esimees võrreldes meie teiste parteide liidritega tähelepanelikum ja lahkem. Ei irvita kellelgi näkku ja alati räägib asjadest nii nagu need on. Paraku näeme inimesi, kes neid omadusi üldse ei väärista või neid sugugi ei oska märgatagi.
Lugedes artiklit noortest, kes äsja erakonnast lahkusid, oli mul väga naljakas täheldada nende seas erinevaid tegelasi, kelle reaalne panus erakonda oli peaaegu sama hästi kui täielik null. Kes 10 aastat või kui mitu aastat tahes tagasi külastas kaks korda aastas mingeid erakonna üritusi, kus sai tasuta süüa ja reisida Poolasse, ei ole maha saanud minu silmis mingi tähelepanuväärse teoga ega kujuta endast autoriteeti. Inimene lahkus erakonnast ja hääletas Reformierakonna poolt ning arvab, et see oli väga äge tegu.
Tegelikult leiame siit eest väga kurva pildi. Pildi noorest inimesest, keda painab vajakajäämus tähelepanust ja tunnustusest. Ma saan julgelt väita, et EKREs on võimalik anda oma poliitiline panus, kui on vähegi adekvaatset soovi. Küsimus seisab aga mujal – mida saad ja tahad just sina Eesti jaoks teha? Milline on sinu missioonitunne? Nagu on öelnud mulle intervjuus üks Sinise Äratuse asutajatest ja pikaaegne esimees Ruuben Kaalep:” Iga inimene täidab mingit kindlat rolli, mis talle on antud ja igaüks ei pea olema poliitik. Eesti vajab samamoodi rahvuslikke kunstnikke, kirjanikke ja kõiki inimesi kõigilt elualadelt. Kõik see, mida me igapäevaselt teeme, on eelkõige meie ühine võitlus. “
Eesti poliitmaastiku põhiprobleemiks on see, et meid esindab igal pool suur hulk inimesi, keda absoluutselt ei huvita Eesti ega rahva tulevik. Nemad mõtlevad vaid iseendist ja isiklikest kasumitest.
Me vajame enda ridadesse tõeliselt pühendunud ja südamega asja juures olevaid inimesi, kelle jaoks Eesti tulevik ja rahva probleemid pole lihtsalt mingisugune kurb jutt, vaid reaalsus, millega tuleb tegeleda. Eesti rahvas vajab inimesi, kelle sees pulbitseb tunne, et ma armastan enda kodumaad ja tahan seda paremaks muuta.
Aitäh sulle, armas erakonnaliige ja toetaja, kes sa meiega oled ning koos meiega seisad kindlalt Eesti eest. Me ju kõik väga hästi teame, et Eestist teeb Eesti vaid meie Eesti.
Lana Leemets, EKRE