Austatud kaasvõitlejad! Ma olen lõpmatult tänulik võimaluse eest siin täna teie kõigi ees esineda. See, mis juhtus käesoleva aasta viienda märtsi keskööl, on murdepunkt – murdepunkt meie demokraatia teel, murdepunkt riigi ja rahva vahelises usalduses, samuti meie abielu ja perekonna institutsiooni jaoks.
See kõik, mis meie ümber tänapäeval toimub, ei ole võitlus liberaalsete ideaalide eest, nagu liberaalne rinne eesotsas meediaga päevast päeva pasundada tavatseb, vaid tavaline massihüsteeria. Liberaalid üritavad igatpidi lammutada peremudelit ja segaseks ajada normaalset nägemust inimsuhetest. Me elame ajastul, mil juhul, kui ma naisena ütlen, et mulle meeldivad kenad mehed, siis sellest üritatakse teha häbiplekk, aga kui sama ütleb gei, siis see, vastupidi, on teretulnud.
Lisaks abieluvõrdsuse propageerimisele levitavad liberaalid noorte seas uusi hälbelisi trende. Nimelt kutsuvad nad näiteks üles lapsi mitte saama. Argumenteerides, et laps on rõve, tahab liiga palju aega ja raha, maakeral on ülerahvastatus ja nii edasi.
Feministid pidevalt kisavad igal pool naiste solidaarsusest ja kuidas “vanameelsed” mehed, solvavad neid, aga samal ajal, lubavad endale nimetada emasid inkubaatoriteks, rumalateks ja laiskadeks. Kõigile emadele, kes mind täna kuulavad – siiralt tahan teid tänada teie igapäevase töö eest. Olla ema – see on raske ja elukestev amet. Naised, kes igapäevaselt tegelevad oma laste kasvatamisega ja hoolitsevad nende eest, on Inimesed suure algustähega.
Vanameister Uno Loop laulis kunagi umbes nii, et kui ei oleks emasid, siis ei oleks õnne ega armastust. Mul iseendal on kaks nooremat õde, sestap ma väga hästi tean, mis asi see laps on ja kui raske on emade töö. Kas tõepoolest keegi veel usub seda jura, et meie niisugust sõnumit kandes õhutame viha?
Täna me lubame homodel abielluda, homme jagavad haridusministri nõunikud soovitusi, et tunnistada neljateistkümneaastane teismeline piisavalt küpseks pornograafia tarbimiseks, aga ülehomme nii mees- kui naisõpetajad hakkavad inimeseõpetuse tundides läbi võtma teooria asemel praktikat ja kõik LGBT esindajad ning toetajad on õnnelikud. Õnnelikud, et rikuvad meie laste psüühikat.
Ma ise küll ei taha sellist tulevikku oma lastele, ma ei ole sellega nõu ning see on minu õigus, kaitsta oma lapsi selle karjakaupa pealepressitava meeltesegaduse eest. Minu arvates normaalsus ei ole häbi, vaid privileeg. Austatud viiesaja erineva soo esindajad, te võite end nimetada kuidas ja kelleks tahate, aga vaid kahele neist on olemas oma eriala asjatundjad – androloog ehk meestearst ja günekoloog ehk naistearst.
Mina olen soolt naine, usult kristlane, rahvuselt osseet, hetero, armastan mu peret, lapsi, oma kodumaad Eestit ja toetan pereväärtusi, teatud kommete säilimist – ja kõige selle üle olen ma uhke.
Viimasel ajal on meie erakonna juhtkond nii siit- kui sealtpoolt saanud väga palju negatiivset tähelepanu. Isiklikult aga tahan tänada Mart ja Martin Helmet selle eest, et meie erakond on olemas sellisel kujul nagu ta on. EKRE on ainus Eesti erakond, kes juba 11 aastat võitleb meie heaolu ja normaalsuse eest.
Mina noore inimesena tänu EKREle õppisin oma isiksust paremini tundma ja mõistma, et minu maailmavaade pole häbiväärne ega hullumeelne, vaid sama väärt nagu liberaalne.
Armastagem ja olgem armastatud!
Aitäh!
Lana Leemets, EKRE kongressil